„Mul on muidugi segased tunded. Olen mängijate üle uhke, sest nad võitlesid väga tublisti ja hoidsid ka kenasti meie taktikalisest plaanist kinni. Aga loomulikult – kui kõik kokku võtta, siis me kaotasime ja ei saanud ühtki punkti, seega see on meie jaoks ikkagi suur pettumus, isegi arvestades tõsiasja, et me mängisime peaaegu terve teise poolaja arvulises vähemuses. Inglismaa ei olnud tegelikult nii väga ohtlik ning lõi oma värava kokkuvõttes alles karistuslöögist."

Pehrsson jätkas: „Mul on üpris hea meel, et inglased polnud eriti ohtlikud. Nad domineerisid, kuid pigem oli neil tempot ja võimalusi rohkem mängu esimesel poolajal. Teisel poolajal võtsid nad survet pisut mahagi.“

Pehrssoni sõnul tegi kohtunik Ragnar Klavanile kollastega pisut liiga. „Need olid üsna karmilt antud kaardid, eriti esimene. Ma pole selle esimese kollasega üldse nõus, sest pall oli juba platsilt välja minemas, mängijate vahel peaaegu polnudki kontakti ja ka käsi ei kasutatud,“ nentis ta.

Mõnevõrra äratas üllatust tõsiasi, et Leedus punase kaardi saanud vasakkaitsja Ken Kallaste asemele otsustas Pehrsson platsile tuua mitte karastunud koondisehundi Dmitri Kruglovi, vaid hoopis noorukese Artur Pika, kelle senine koondisekogemus piirdus vaid nelja-viie platsil viibitud minutiga suvisest sõprusmängust Tadžikistaniga.

Pehrsson möönis, et vasakkaitse probleemi lahendamine oli paras pähkel: „Jah, see polnud kõige lihtsam otsus võtta nii noor mängija, kes on varem ainult mõned minutid koondise eest kaasa mänginud, ja saata ta kohe Inglismaa vastu platsile, kuid kuna Taijo Teniste polnud vigastuse tõttu võimeline mängima, siis otsustasime, et peaksime sel positsioonil kasutama ikkagi mängijat, kes on terve aasta sel kohal mänginud ja teinud seda stabiilselt. Kruglovi puhul püsis õhus küsimärk, kas ta on suuteline 90 minutit vastu pidama, sest tema mänguvorm pole ka veel sajaprotsendiline. Sellepärast läksime Pika peale välja ja pean ütlema, et ta õigustas meie ootusi.“

Koondise algkoosseisu pikisilmi tagasi oodatud Konstantin Vassiljevi avapoolaja esitusega jäi Pehrsson samuti üldjoontes rahule. „Loomulikult pole ta veel samal tasemel, kus ta võiks olla, kui ta oleks oma parimas vormis, kuid meile oli tähtis, et me anname talle selle võimaluse, eriti siis, kui ta ise ütles, et suudab mängida vähemalt ühe poolaja. Ta oleks võinud ilmselt ka pisut kauem platsil vastu pidada, kuid me ei tahtnud pärast vigastust riskida.“

Kolmest peetud valikmängust on Eesti seega tänaseks kogunud kolm punkti – ning novembrikuus ootab ees kohtumine veel San Marinoga. Pehrsson kinnitas, et vaatamata pettumusele pole keegi koondises püssi põõsasse visanud. „Unistus püsib, muidugi. Septembrikuus võitsime Sloveeniat, see oli valiktsüklile fantastiline algus. Sel nädalal jäime aga punktita niing sellest on tõsiselt kahju. Kuid nüüd hakkame ootama San Marino mängu ja see on kohtumine, kust peaksime ikka kindlasti kolme punktiga koju tulema.“