Kust sirgub järgmine Kostja?
Oleme Konstantin Vassiljevi kaunite kaugkollidega harjunud. Filigraansed passid on kirsiks tordil. Kahjuks käib aeg omasoodu ja millalgi jõuab kätte aeg, mil keegi peab Kostja rolli enda kanda võtma. Kus on meie loovad jalgpallurid?
Kui Konstantin Vassiljev (31) rahvusesinduse eest platsile jookseb, võivad fännid kergendatult hinnata – kõik on võimalik! Meie superkangelane, kes oma söötude ja kauglöökidega on valmis konkurentide mänguplaani tükkideks rebima. Hirmus mõelda – ja loodetavasti seda lähiaastatel ei juhtu –, aga mis saab siis, kui keskväljamaestro kord dirigendikepi varna riputab? Uurisime Eesti vutiinimeste Igor Prinsi, Indrek Koseri, Marko Pärnpuu, Indrek Zelinski ja Janno Kivisilla käest, kas paistab mängijat, kes võiks Kostja mantli pärida, ning kas ja kui palju meile üldse loomingulisi jalgpallureid jätkub?
Kõigi vutihuviliste kurvastuseks arvatakse üldjoontes seda, et A-koondise ringis ei leidu hetkel sellist pallurit, kes oma väljakunägemise, loovuse ja tehniliste oskuste poolest oleks potentsiaalne Vassiljevi asendaja.
“Nii palju, kui ma Kostjaga Levadias kokku puutusin, oli ta selline professori tüüpi keskväljamängija,” sõnab endine Nõmme Kalju FC peatreener Igor Prins. “Ta on hästi kaval jalgpallur – sarnast tüüpi on kindlasti keeruline leida.”
Nimesid nimetatakse sellegipoolest. Kõige rohkem mainitakse Ilja Antonovit (23) (vaata tema ja Vassiljevi koondisestatistika võrdlust tabelist), kuigi tunnistatakse, et tema positsioon ja ülesanded on väljakul veidi teised. Kuigi ta võib jagada kauneid sööte, jääb tal siiski loovusest vajaka. Antonov on tugevam kaitsvates ülesannetes, ta seob mängu tervikuks ning ühendab kaitse- ja poolkaitseliini. Prins usub siiski, et praeguses Levadia poolkaitsjas on potentsiaali Vassiljevi asendamiseks, hetkel jääb veel miski puudu.
Võrdlus Ilja Antonov versus Konstantin Vassiljev koondises:
“Keskväljavenna rolliks on ehitamine, toetamine ning mängu enda peale võtmine,” sõnab ta. “Antonovil on tegelikult kõik vajalikud oskused olemas, aga ta pole suutnud ennast seni väljakul teostada. Tundub, et ta pole lihtsalt veel lõpuni avanenud – loodetavasti ta suudab seda teha.”
Peale Antonovi nimetati palju erinevaid vutimängijaid – kindla kandidaadi puudumist näitab seegi, et loetleti pallureid, kelle roll või sootuks positsioon on koduklubis tavaliselt teine kui Vassiljevil. Nii jätkus tähelepanu nii Jan Koklale (sai mai lõpus 19), Kaspar Mutsole (17), Mattias Käidile (17), Rauno Sappinenile (20), Rasmus Peetsonile (21) kui ka Martin Millerile (18). Viimase kahe oskustesse usub Milleri meeskonna Tartu JK Tammeka peatreener Indrek Koser.
“Eestis on loovaid mängijaid küll, kindlasti saab Peetson ühel hetkel taas jalad alla,” räägib ta. “Milleri plussiks on töökus ning platsinägemine ja hea tehnika. Muidugi on tal Vassiljevini veel väga pikk tee minna, ei saa võrdusmärki vahele panna, aga Milleril on eeldused olemas, kui ta edasi töötab.”
Kunstniku hingeelu
Eesti U16 koondise peatreener Marko Pärnpuu tõdeb, et loominguliste keskväljamängijate rohkuse üle me kindlasti rõõmustada ei saa. Ta leiab, et eestlased ongi rahvusena vaoshoitumad ning distsiplineeritud inimesed, kes täidavad hästi pigem etteantud ülesandeid. Loovust ei saa aga kellelegi eesmärgiks seada – ei saa öelda, et mine väljakule ja hakka looma!
“Loomingulisust õpetada on praktiliselt võimatu,” sõnab ta ja jätkab üllatavalt: “Küll on võimalik loomingulisus ära tappa. See on just see, mille taha on loovate mängijate karjäärid toppama jäänud. Loomingulised mängijad on nagu kunstnikud – neil on omad raamid, neil peab säilima mingisugune vabadus. Selge on see, et mängijat ei saa ilma ülesanneteta väljakule hõljuma lasta, aga see, kuidas sa seda loomingulisust toetad, kuidas sa seda säilitad, see on tõeline treenerikunst. Palju loomingulisi mängijaid on läinud jalgpalli jaoks kaduma, sest neil ei lubata väljakul teha seda, mida nad kõige paremini teevad. Teada ju on, et kunstniku hingeelu on keerulisem kui distsiplineeritud töömesilase oma.”
Aga kuidas siis kreatiivsete mängijatega ümber käia? Mida teha, et nad ka pärast lapsepõlve jalgpalliplatsil kastist välja mõtleks? Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Janno Kivisild tõdeb, et juhendaja peab treeningud koostama niiviisi, et mängijatele jääks võimalus ise otsuseid vastu võtta ning oma peaga mõelda. Treeningud ei tohi olla nagu rividrill! Ta toob välja huvitava mõiste – Playstation-treener. Nimi viitab populaarsele mängukonsoolile ning tegemist on juhendajaga, kes hõikab mängijatele väljaku kõrvalt kõik sammud ette, nii et pallurid oma ajuga mõtiskleda ei jõuagi.
“Loovust pärssida on väga lihtne,” nõustub Kivisild Pärnpuuga. “Aga treeningud peavad mängijatele väljakutseid esitama. Pole mõtet sööta lihtsalt punktist a punkti b ja joosta punkti c. Me paneme koolitustel treeneritele südamele, et see keskkond, kus mängijad igapäevaselt on, soosiks iseseisvate otsuste vastuvõtmist.”
“Ja loomingulisusel on jalgpallis väga tähtis roll,” lisab jalgpalliliidu noortetöö tehniline direktor Indrek Zelinski. “Kui vaadata suures pildis, siis iga pallipuude toob kaasa selle, et 22 mängijat peavad oma tegevuse ümber mõtlema.”
“On uuritud, et ühe mängu jooksul võtab mängija vastu 3000–4000 otsust,” jätkab Kivisild omalt poolt. “See näitab jalgpalli keerulisust. Sa pead mõtlema ning siis tegutsema, sul on vaja pead! Väga oluline on võimekus mängust aru saada. Raamid, milline otsus tuleb vastu võtta, seab treener, aga platsil on ikka mängija.”
Lõpetuseks ütleb endine rahvuskoondise ründaja Indrek Zelinski Vassiljevi teemal sõna võttes, et ründavate mängijate küpsemiseks lähebki rohkem aega kui kaitsvate mängijate valmimiseks.
“Ehitada on alati raskem kui lõhkuda,” ütleb ta tõetera. “See lihtsalt võtab rohkem aega, et saada heaks ründavaks mängijaks. Ja alati ei olegi kohe kedagi samaväärset asemele võtta, võtame kasvõi sellise suure jalgpalliriigi nagu Argentiina. Millal Maradona lõpetas? Millal Lionel Messi välja ilmus?”
