KOMMENTAAR: Wembley publik ei erinenud millegi poolest draamateatri publikust

75 000-pealine Wembley staadioni publik valmistas pettumuse. Võimsa jalgpalliatmosfääri asemel valitses Eesti - Inglismaa valikmängu ajal kuulsal areenil samasugune melu nagu draamateatri esietendusel: kerge elevus, aga ei midagi erilist.

Wembley publikut kritiseerisid tuhanded inimesed Twitteris ning ka Delfi otseblogis Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kes ütles: "Kallid piletihinnad ja klubide survel vähenev koondisemängude hulk (Eesti on üks väheseid, kes kasutab kõik mängupäevad ära) on enamikes Euroopa riikides kahandanud regulaarselt staadionil käivate koondise fännide hulka ja asendanud need n.ö. teatripublikuga. Meenutan juuni alguses Turus peetud Soome – Eesti maavõistlust, kus Soome fännid praktiliselt puudusid."

Jalgpallifänluse moodi asja üritas staadionil edendada vaid üks väike sektor meediatribüünist vasakul. Kuid nende laulujorin mõjus umbes samamoodi nagu mõne tüütu vanahärra valju kõnepobin vaikses teatrisaalis. Ilmselt tundis ülejäänud publikust end nendest häirituna. Laske rahus jalgpalli vaadata. Küll me plaksutame, kui midagi meeldib. Ja nii oligi - aplaus kõlas umbes sama tihti kui draamateatri etendusel, kaks korda, kui eesriie sulgub ja veel neli korda, kui näitlejad lavale kummardama tulevad.

Tõtt öelda ootasin Inglise publikust palju enamat, aga veendusin järjekordselt, et neid huvitab eelkõige, kuidas vaheajal hot dogi järjekorras esimesena jaole saada ja kuidas võimalikult kiiresti metrooga koju pääseda. Seitse minutit enne lõpuvilet olid tribüüniread juba hõredad.

You wouldn't know there was anyone inside Wembley. So, so quiet.— Paul Philbin (@philbinpar) October 9, 2015

You wouldn't know there was anyone inside Wembley. So, so quiet.
— Paul Philbin (@philbinpar) October 9, 2015