KATKEND RAAMATUST: Mart Poom räägib, kuidas vanemate tahte vastaselt jalgpalli valis

 (11)
KATKEND RAAMATUST: Mart Poom räägib, kuidas vanemate tahte vastaselt jalgpalli valis
Foto: erakogu

Delfi avaldab alates tänasest katkendeid Mart Poomi autobiograafiast "Minu lugu". Esimene neist on osa raamatu esimesest peatükist, mil kõikeütlev pealkiri "Isa ja ema. Nende tahte vastaselt valin jalgpalli"

"Mu vanemad oleks parema meelega näinud, et oleksin edasi käinud Olev Baari ja August Soku juures korvpalli mängimas. Sel ajal tundus see eestlastele kultuursem. TPI (Tallinna polütehniline instituut - toim.) lõpetanud vanemad rõhutasid alati hariduse tähtsust. Jalgpall ei sobinud nagu kõrghariduse ega eestlusega. Isa oli eriti otsekohene: jalgpall ei anna ametit.

Mõnes mõttes oli süüdi tollane aeg. Vähesed uskusid, et Eesti jalgpall võib kuhugi tõusta, et saame iseseisvaks. Ubakivil aga oli jonn ja kinnisidee, et eestlased oskavad jalgpalli mängida. Ta suutis meid tööle panna ja tema jutt oli innustav. Tahtsime saada headeks mängijateks, tunnetasime, et meil on hea punt ja selle kinnituseks tulid võidud.

Olev Reim unistas, et Lõvid lähevad koos meesteklassi ja teeme seal suuri tegusid. Tagantjärele mõeldes poleks see vist võimalik olnud. Mõnes mõttes oli see naiivne, aga sel ajahetkel ilus ja motiveeriv eesmärk.

Ma ei mäleta, kas Ubakivi sõnastas meile selged eesmärgid, aga väljund võis olla Nõukogude Liidu meistriliiga. Liidu koondis tundus kauge ja võimatu, ehkki omad lemmikud mul olid. Näiteks Konstantin Beskovi juhendatud Moskva Spartak ja Tbilisi Dinamo, kelle mängu olin ise tribüünilt näinud. Väravavahtidest meeldisid Rinat Dassajev ja Otar Gabelia. Tbilisi Dinamo võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika. Teadsime David Kipianit, kellega pärast Gruusias kohtusime. Vaatasin telerist venekeelset jalgpalliülevaadet "Futbolnoje obozrenije", Euroopa karikamänge, EM- ja MM-võistlusi ning Soome TV-st Inglismaa liigat. Eks me ühel hetkel kindlasti hakkasime unistama ka Nõukogude Liidu kõrgliigast, sest Urmas Hepner ja teisedki käisid nende klubidega tutvumas. Toomas Krõm pääses meilt liidu noortekoondisesse.

Ühel suvel olime Ubakivi esimese põlvkonna paremikuga koos Viljandis laagris. Mulle oli suur asi treenida koos Tõnu Vanakesa ja Mehis Luigega. Mäletan, et Vanakesa suhtus minusse väga hästi. Isegi oma treeningpäevikut hakkasin tema järgi pidama. See andis palju motivatsiooni. Seal olid veel Urmas Hepner, Ott Mõtsnik, Urmas Kaljend, Aavo Sarap, Tiit Kõmper, Sepo Vilderson jt. Päris väikesena käisime nende mängudel pallipoisteks, siis lihtsalt mänge vaatamas ja hiljem mängisime koos Tallinna Spordis.

Meie elasime kõrvuni jalgpalli sees, aga Eestis tervikuna ei olnud jalgpall popp ja mu vanemad ei näinud sel alal Eestis tulevikku."

Roman Ubakivi: "Mardi ema rääkis ausalt ära, et ka tema oli jalgpalli vastu. Mõlemad - isa ja ema - olid vastu. Paljud lasid end isadest halvas mõttes mõjutada. Mardil oli hingejõudu ja meelekindlust. Mina ei utsitanud Poomi isa vastu. Inimene peab ise tulema trenni. See oli Poomi tugevus, et ta ei allunud isa mõjule. Müts maha! Kui tal poleks iseloomu olnud, poleks temast asja saanud. Ega jalgpall ole midagi põlastusväärset. Kui Poomist poleks saanud jalgpallur, võinuks temast saada hoopis insener, aga võib-olla hoopis töötu insener. Ega haridus iseenesest halb ole, aga üksnes haridus ja paber taskus ka ei loe."

Ema Malle Poom: "Minu arvates teda mõjutati, et ta jalgpalli juurde jääks. See polnud tema valik, aga ta ei julgenud ära öelda.

Kui ta Tbilisis käis - neil oli ilus vorm, millel lõvid rinna peal - siis see varastati ära. Läks Užgorodi, teel sinna sattus tema ainsana täiskasvanute kupeesse. Aga sinna ta magama ei läinud, vaid jäi poiste juurde. Oli kellegagi kitsa nari peal, kukkus öösel maha, magas põrandal. Sai sealt pisiku, põsk läks mädanema, ma ei teagi täpselt, aga arm põsel on tal siiamaani vist sellest. Siis ma küll rääkisin talle, et kaks reisi ja kaks jama - dressid varastati ära ja tuled mädapaisega tagasi - kuhu sa küll selle jalgpalliga jõuad? Piirid on kinni, hakkad mööda Venemaad sõitma, mis su tulevik on? Tema vastu, et ma tahan Nõukogude Liidu koondisse! Teda ei heidutanud, et karjäär hakkab kulgema Venemaal. Mul olid oma komandeeringutest sinna hirmsad mälestused: Leningradis sain toidumürgituse ja milline mustus oli lõuna pool!

Loe veel

Meie isaga tahtsime, et ta korvpalli mängiks, sest korvpall oli Eestis kõrgel tasemel, aga jalgpallil polnud perspektiivi. Minul olid ka isiklikud huvid (naerab - toim.), sest minu peal oli pesu pesemine. Pool Venemaa muda ja Eestimaa oma takkaotsa on kanalisatsioonitorust alla läinud. Kõike tuli käsitsi pesta, sest pesumasina trummel oleks kinni jäänud."


2-aastane Mart Poom koos isa ja õega. Foto: Erakogu

Sõber ja meeskonnakaaslane Rainis Maasing: "See võis olla seitsmendas klassis, kui toimusid koolidevahelised kossuvõistlused ja meie Mardiga läksime korvpallitrenni. Tahtsime nii kangesti. Me oskasime korvpalli ka mängida, ega me teistele suurt alla jäänud. Aga Ubakivi teadis sellest. Igatahes meid ei võetud vastu, et te ju käite jalkatrennis. Ubakivi võitles oma asja eest. Kui kunagi aastaid hiljem otsustasin jalgpalliga lõpu teha ja treeningutelt kolm nädalat puudusin, siis tuli ta koju, rääkis isa ja minuga."

"Ühel hetkel pidin valima kahe ala vahel. Ma polnud ainus. Teised poisid käisid samuti vahel mõnes muus trennis, Martin Reim näiteks salaja jäähokit mängimas. Lõpuks pidi temagi valima. Ubakivile äraütlemine ei tulnud kõne alla. Kindlasti ei langetanud ma valikut jalgpalli kasuks vastumeelselt.

Minu spordiriiete pesemine on saavutanud meie perekonnas legendi mõõtmed. See oli tõesti minu hea ema, kes päevast päeva küüris poriseid treening- ja mängudresse. Olen talle selle eest väga-väga tänulik! Suviti, kui olin emapoolse vanaema Lilli juures Nõmmel ja trennist otse sinna läksin, sai temagi vahel mu mudaste väravavahiriietega vatti näha. Küll ta imestas, mida ma seal trennis teen, et riided nii mustad on. Talle kuulub imeline soovitus: "Mis sa siis iga palli järele hüppad, lase mõni sisse ka, emal vähem tööd!" Vanaemagi rõhutas, et peaksin mingi kindla ameti õppima, sest jalgpalliga pole hilisemas elus midagi teha."

Malle Poom: "Vaidlesin vist isegi Ubakiviga, et jalgpalliga tegelemisel pole perspektiivi. Ma ei mäleta, mis Ubakivi vastu ütles. Alguses ei näinud Mardis perspektiivi ka Martin Reimi isa Olev, kes rääkis, et üksikud jõuavad kaugele, aga Mart on peenikese ja hapra kondiga. Mart oli tõesti kilu. Suure tööga kasvatas ta end hiljem lihastesse. Teine, kes temasse ei uskunud, oli isa Avo."

"Isa oli väga tark, hea mälu ja lahtiste kätega mees. Ta töötas teaduste akadeemia keemiainstituudi katsetehases ja siis Kirovi-nimelises näidiskalurikolhoosis ning sai isegi riikliku preemia. Mäletan, kuidas joonistasin ENE ("Eesti nõukogude entsüklopeedia" - toim.) järgi paberist kaartidele riigilippe, mille taha märkisin riigi pindala ja rahvaarvu. Meil oli mäng, kus pidime neid andmeid teadma: kes teadis täpsemalt, sai lipu endale. Võistlesime isaga riikide pealinnade tundmises. Ähmaselt on meeles, kuidas ta võttis mind kunagi kaasa võimlasse, kus ta ise korvpalli mängis. Isa ostis defitsiitset Spordilehte ja sealt hakkasin ka mina spordi vastu huvi tundma. Ta oli aktiivne tugitoolisportlane, kellega koos vaatasin igasugu võistlusi, näiteks jalgpalli ja jäähoki MM-i. Olen talle väga tänulik, et ta õpetas mind malet mängima. See tuli hiljem kasuks. Käisin malekoolis, mäletan maleõpikuid ja Kerese raamatut. Ta pani  suvilasse üles korvirõnga ja kui ma Ubakivi korraldatud kehalistel katsetel ei jaksanud lõuga tõmmata, siis tõi ta korterisse kangi.

Kõige selle hea juures polnud tal minusse usku, ta ei sisendanud minusse piisavalt enesekindlust. Isa ei uskunud, et võiksin jalgpallis kuhugi jõuda, ta käis haruharva vaatamas, kuidas me Lõvidega mängisime. Ma olin väga enesekriitiline, vajasin hirmsasti heakskiitu. Jalgpallis hakkas kohe hästi minema ja jalgpall pakkus mulle võimaluse saada tunnustust meeskonnakaaslastelt ning treenerilt.

Isal oli viinaviga. See jättis meie suhetesse sügava jälje. Meil ei olnud usalduslikku suhet, isa ei olnud mulle autoriteet. Tean omast käest, kui halvasti mõjub lapse psüühikale, kui öeldakse, et oled kehv ega jõua kuhugi. Ühelegi oma lapsele ei ütle ma kunagi, et sinust ei saa kedagi! Et sa oled mõttetu mees või tegeled mõttetu asjaga.

Kui isa oli jälle napsi võtnud või kui kodus tekkis tüli, siis muutus ta agressiivseks õiendajaks. Ta heitis mulle ette poriseid riideid ja seda, et ema pidi neid käsitsi pesema. Sellel teemal oli palju ütlemist.

Mingisugune trots isa vastu jäi mulle sisse karjääri lõpuni. Ma mängisin jalgpalli mitte tema, vaid kire pärast selle mängu vastu, aga vahest tahtsin siiski talle sisimas alateadlikult tõestada, et suudan läbi lüüa. Mul oli tohutu saavutusvajadus ja võib-olla just isalt saamata jäänud tunnustus pani mind minema läbi seina. Küllap vasardas mul kuklas soov näidata, et jõuan jalgpallis kuhugi, saan heaks mängijaks. Mu loomuses on teha kõike hästi. Karm isa ja nõudlik treener võisid mulle tahet ja indu juurde anda.

Tõenäoliselt just isalt saamata jäänud toetuse tõttu on mul olnud kogu karjääri ajal madal enesehinnang.

Emaga seevastu olen alati olnud väga lähedane, ta on mind tohutult aidanud ja toetanud. Ema on olnud nõudlik, aga hea ingel. Minu nooruses valitses üle Nõukogude Liidu kaupade defitsiit ja raske oli saada varustust. Ema oli see, kes õmbles mulle lauatennise reketitelt võetud kummist väravavahikindaid ning svammist ja riidest põlve- ning küünarnukikaitsmeid, mis andsid treeningul palju kindlust juurde. Kui sain tõsisema obaduse või mõne pisitrauma, siis tegi ema viinakompressi ja tohterdas. Ema leidis alati lahenduse."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare