KATKEND RAAMATUST: Arsenali huvist kuulnud Poom ei uskunud oma kõrvu
22. augustil, kui harjutasin juba koos meeskonnaga, libisesin trenni lõpus ja väänasin vasaku põlve külgsidemeid, valu käis läbi ka vasakust puusast. Trenn jäi pooleli. Mick McCarthy astus ligi ja ütles, et oleks pidanud mulle vist enne trenni ütlema: Arsenal tunneb mu vastu huvi, aga nüüd ei tea, mis sellest saab.
Ma ei uskunud oma kõrvu. Mida!? Arsenal tahab mind?
Neil oli väravavahtidega häda käes. Jens Lehmann ei saanud kahes esimeses meistrite liiga alagrupimängus kaartide pärast osaleda, Manuel Almuniat segas sõrmevigastus. Jerome ei uskunud samuti, et mul võib olla selline ebaõnn ja olen jälle vigastatud. Ise mõtlesin, et nii ongi määratud, mul ei vea. See on saatus. Õiget trenni teha ei saanud, jälle olin ujulas ja jõusaalis. Uuring näitas, et oli põlve sisemise külgsideme venitus, mis õnneks oli väike.
28. augustil sõitsime Tim Carteriga Eestisse. Lootsin saada ravi, mitte sedavõrd platsile Läti vastu. Meie lennud hilinesid ja lõpuks sõitsime Helsingi kaudu. Helsingis sain telefonikõne Jerome'ilt, kes ütles, et pean järgmisel päeval tagasi Londonisse lendama, sest Arsenal on huvitatud mind hooaja lõpuni laenule võtma. See uudis tuli nagu välk selgest taevast. Vigastustele ja praegusele traumale vaatamata tahtis mind Inglismaa suurklubi!
Londonis oli vastas Jerome, kel oli selles kindlasti teeneid. Jerome sai Arsenaliga väga hästi läbi, tema kliendid olid teiste seas Thierry Henry, Dennis Bergkamp, Tony Adams, David Seaman, Ian Wright.
Sõitsime Sopwell House'i hotelli, mis asus Arsenali treeningväljakute lähedal. Ma ei uskunud, et on erilist lootust, sest ma ei saanud põlve tõttu treenida. Mõtlesin, et hästi, lähme räägime. Olin muidugi elevil. 30. augusti sissekandest päevikusse: "Täna oli terve päev medical. Kõigepealt tehti MRI-scan (magnetresonantsuuring – toim.) mu mõlemast õlast, puusast, seljast, mõlemast põlvest ja hüppeliigesest. Pärast seda uuriti mu silmi, kõrvu ja nina, andsin verd ja mõõdeti vererõhku. Pärast seda sõitsime teise haiglasse, kus ortopeed vaatas kõik mu luud ja liigesed üle ning ma pidin oma haigusloo (karjääri kõik vigastused) ette lugema. Pärast seda sõitsime Barnetisse, kus Arsenali duubelmeeskond mängis Leicester City duubelmeeskonnaga. Mina ja Jerome Anderson kohtusime Arsenali manager'i Arsene Wengeriga. Ta ütles, et ta ei saa minuga lepingut teha, kuna ma olen vigastatud ja klubi arst ütles talle, et läheb veel vähemalt 2 nädalat aega, enne kui ma saan oma vasaku põlve pärast trenni teha. Ta ütles, et kuna Jens Lehmann on 2 esimesest meistrite liiga mängust kaartide pärast väljas, siis on tal vaja tervet väravavahti. Lõpuks leppisime me kokku, et homme hommikul vaatab mu põlve üle Arsenali ja Inglismaa koondise füsioterapeut Gary Lewin ning lõplik otsus tehakse pärast seda."
Ma esitasin tõesti ausalt ja midagi varjamata oma vigastuste pika loetelu. Alguses ehmuti mu jutu peale. Arsenali arst Ian Beasley oli väga sõbralik. Praadisin ukse taga tund aega. Jerome küsis, mida ma rääkisin, et tuleb nii kaua oodata. Arsenali arst ja ortopeed kõnelesid omavahel. Kutsuti tagasi. Jah, me näeme, et põlve on opereeritud, aga paljudel tippsportlastel on nii. Et viimase aasta jooksul kolm korda opereeritud parem põlv polegi probleem, küll aga on seda uus vigastus, sest kohe on vaja mängu minna, sest Lehmann ei saa ja Almunia on ka pooleldi vigastatud.
Kui Jerome'iga Wengeri juurde läksime, oli ta kõigest teadlik ning seetõttu tõsine ja mõtlik. Mul polnud midagi tarka öelda. Tema probleem ja minu õnn seisnes selles, et üleminekuaeg läks lukku järgmisel õhtul. Tal oli võimalus saada ka Rennesis mängiv rootslane Andreas Isaksson, kelle eest aga küsiti nii palju, et Wenger polnud nõus maksma ja laenule anda teda ei tahetud.
Lõpuks lepiti kokku, et Gary Lewin vaatab mu järgmisel hommikul üle ja siis langetatakse otsus. Ma ei hellitanud suuri lootusi, aga mul oli väga hea meel, sest minu probleemse põlve kohta ei öeldud, et see on omadega läbi ja mul pole mõtet mängida.
Päeviku sissekanne 31. augustist: "Hommikul kell 10.00 vaatas mu põlve üle Arsenali füsioterapeut Gary Lewin ja ütles, et läheb veel 2 nädalat, enne kui ma trenni saan teha. A. Wenger ütles jälle, et deal is off (tehingut ei tule – toim), kuid õnneks päästis olukorra Arsenali asepresident David Dein, kes tegi ettepaneku, et kui Sunderland on nõus maksma mulle palka sept. lõpuni, siis on Arsenal nõus tegema minuga laenulepingu 1. jaanuarini 2006. Mina olin sellega nõus ja varsti ka Sunderland, nii et umbes keskpäeval kirjutasin ma laenulepingule Arsenaliga alla. See oli suur kergendus, sest ma ei uskunud selle hetkeni, et Arsenal tahab minuga sellises seisus lepingut teha. Kuid see näitas taas, et usku ja lootust ei tohi kunagi kaotada ning elus ja spordis on kõik võimalik. Arsene Wenger ütles, et selle asemel, et Eestisse sõita, pean ma alustama kohe taastusravi, et võimalikult kiirelt terveks saaksin. Nii tühistasin ma lennupiletid ja ööbin Arsenali treeningväljaku lähedases hotellis Sopwell House. Õhtul andsin ma vähemalt 6 telefoniintervjuud: ETV-le, Eesti Raadiole, Kanal 2-le, SL Õhtulehele, Eesti Päevalehele ja Postimehele."
David Deani ettepaneku mõte oli, et nad ei pea maksma palka aja eest, kui olen vigastatud. Lissule ja emale helistasin kohe. Lissul olid õnnepisarad silmis. Ema arvas, et mis ma sinna lähen, olen ju vigastatud, kodu ja pere on mujal. Eestis oli see muidugi suur uudis ja mind hakati küsimustega pommitama.
Hakkasin kohe taastusravi saama. Enamik mängijaid oli ära oma koondiste juures ja seetõttu sain kogu tähelepanu endale. Minuga tegelesid füsioterapeut, massöör, kehalise ettevalmistuse treener. Mulle oli kõik uus ja huvitav.
Leping andis positiivse laengu. Mõtlesin, et isegi kui olen siin ainult 1. jaanuarini, püüan kõike nautida ja hea ravi abil põlve korda saada. See oli suur vaheldus pärast kauaaegset surnud ringi Sunderlandis.
Mind võeti klubis sõbralikult vastu. Kartsin, et vaadatakse kõõrdi, sest olin väravavaht, kes ei saanud treenidagi. Nad teadsid mind, olin ju Arsenali vastu alati hästi mänginud, kaotuste korral olid need minimaalsed. Wenger oli kindlasti märganud, et jama ma kokku ei keera. Samal põhjusel võis minust varem olla huvitunud Everton, mul õnnestusid Goodison Parkil peetud kohtumised.
Arsene Wenger: "Me vajasime kiiresti väravavahti ja kui avanes võimalus, sõlmisime lepingu Mardiga, sest mulle olid mällu sööbinud tema mängud Derby County eest. Mulle meeldis, kuidas Mart võttis tsenderdusi, tema üldine nobedus – ta on mulle alati muljet avaldanud. Mulle meeldis tema pikk kasv ja ennastkehtestav mängustiil.
Kui olime ta palganud, veendusime kiiresti, et mul oli õigus, sest kui küsida ükskõik milliselt jalgpalliinimeselt, kes on töötanud koos Poomyga, räägivad nad sama juttu: maailma jalgpallis pole võimalik leida paremat professionaali kui Mart Poom."
Võib-olla ainult Jens Lehmann vaatas alguses veidi teistmoodi, aga kui ta nägi mu töökust ja professionaalsust, tekkis vastastikune austus. Almuniaga sain kohe sõbraks. Väravavahtide treener Gerry Peyton oli väga toetav ja abivalmis, tema oligi mind Wengerile soovitanud. Mäletan, et alguses treenisime tavalist püüdmist niimoodi, et istusin ja Gerry lõi mulle palli kätte, et haiget põlve mitte koormata. Wenger muretses, et Almuniaga võib midagi juhtuda. Keskendusin ravile, kogesin uusi harjutusi, teistmoodi suhtumist. Sunderlandis ei usutud enam, et suudan veel mängida. Arsenal oli võtnud riski ja klubi aitas, et pareneksin. Tundsin nende lugupidamist, mille olin teeninud välja pikaajalise karjääriga Inglise liigas. Olen neile väga tänulik, sest nad tõepoolest aitasid mul uuest ja vanast vigastusest terveks saada.
Klubil oli oma pediküürija, kes vaatas üle varbad ja kannad. Ta kontrollis, et jalad oleks terved, et neil poleks ville, vana nahka jms. Käisime ka ortopeedi juures, mulle ja paljudele teistele valmistati jalakuju järgi spetsiaalsed sisetallad. Igal sammul oli tunda teist taset: peatusime hotellis Five Seasons, mängijad elasid eraldi tubades, mängueelsel jalutuskäigul saatsid meid turvamehed. Riietusruumis oli laud vitamiinide ja taastusjookidega. Ainuüksi füsioterapeute oli kolm ja massööre kaks. Praegu on neid veel rohkem.
Treeningkeskuses olid basseinid, sooja- ja külmaveevannid, nüüdisaegse sisustusega jõusaal. Väravavahtidele oli näiteks reaktsioonisein, kus sai aja peale võimalikult kiiresti puudutada vilkuvaid lampe. Treeningväljakud olid Inglismaa parimad, mida kasutas ka rahvuskoondis. Treeningkeskuses oli tipptasemel restoran, mille peakokk käis kaasas ka välismängudel. Kui bussisõit võttis üle kahe tunni, siis läksime riigisisestele mängudele eralennukiga, kus olid mugavad tugitoolid. Bussiga sõitsime lennukitrappi. Startisime ja maandusime Lutoni lennuväljal. Meistrite liiga mängule võeti suur tšarterlennuk. Taga istusid ametnikud, ajakirjanikud, külalised, meeskond lendas äriklassis. Kõik oli peensusteni läbi mõeldud.
See oli nautimist väärt aeg.
Mart Poom treenimas koos Manuel Almuniaga, Foto: Erakogu
