Kas jalgpall on lihtsam kui kergejõustik?

 (1)
Kas jalgpall on lihtsam kui kergejõustik?
Marek Niit, Mihkel Mardna, Norbert Hurt, Rene ZahknaFoto: Hendrik Osula, Tiit Blaat, Ilmar Saabas / Kollaaž

Eelmise aasta 19. oktoobril võisid lugejad näha Õhtulehes artiklit, milles lahkasid erinevad asjatundjad Usain Bolti võimalust saada tippjalgpalluriks. Oma sõna ütles sekka ka Eesti sprinter Marek Niit, kelle mõttetera andsime aruteluks nii talle endale kui ka kolmele jalgpalliga seotud inimesele. Niidu kommentaar kõnealuses artiklis kõlas nii: „Eluaeg kergejõustikku teha on raske. Jalka ei ole lihtsam, aga kurnatuse tase ei ole seal nii suur.“ Kas see vastab tõele?

Marek Niit, Paide Linnameeskonna fitnessitreener ning Eesti 100, 200 ja 400 meetri jooksu rekordiomanik

Tagantjärele tarkusena võin öelda, et võibolla ei ole kurnatus selles lauses päris õige sõna. Minu mõte oli selles, et jalgpalli mängides ei pea sportlane olema pingutuse mõttes nii palju punases tsoonis. Kergejõustikku on pikas perspektiivis keerulisem teha, sest sa pead ennast kogu aeg ületama: kergejõustiku mõte ongi ju selles, et sportlane ajab taga mingisugust pikkust, kaugust, kõrgust, kiirust. Jalgpallis on kurnatuse lävi madalam, sest sa mängid tiimisporti. Loomulikult on tippjalgpallis mängijad pärast mängu omadega täiesti läbi, aga kurnatus on rohkem meeskonna kanda kui kergejõustikus.

Vaimne kurnatus on keerulisem teema. Usun, et jalgpallis sõltub see positsioonist, kus keegi mängib. Kergejõustiku puhul oleneb, millise alaga tegeled. Omast käest võin öelda, et lühikese sprindi puhul on ettevalmistus hoopis teine kui pika sprindi puhul. Kõige raskem on minu arust just 800 meetri jooks ja treening, mis kummalisel kombel sarnanevad kõige rohkem jalgpalli ettevalmistuse ja loomusega.

Seotud lood:

Norbert Hurt, FC Flora spordidirektor

Jalgpallis sõltub kurnatus kindlasti keskkonnast, sest on erinevaid kultuure. On näiteks (Raymond) Verheijeni kultuur, kus põhimõtteks on see, et pigem teha üks trenn päevas ja hoida värskust. Sellise mudeli järgi on kurnatus väiksem ja sõltub sellest, kui palju mängija individuaalselt trenni juurde teeb. Teise kultuuri esindaja on Jürgen Klopp, kellel oli Liverpooli minnes tõsine võitlus klubi fitnessiosakonnaga. Klopp tahtis trenni teha kolm korda päevas, Inglismaa fitnessiosakond proovis teda omakorda veenda, et trenni tehakse kaks korda päevas. On selge, et kurnatus ei saa olla väike, kui päevas tehakse trenni kolm korda. Olen kuulnud ka Sergei Mošnikovi käest, et kui ta Poolas oli, siis sealgi tehti kolm trenni päevas. Samuti on Taanis kultuur, kus on väga suured koormused ja paljudes klubides pannakse suurt rõhku jooksule. Meie kultuuris võin ma rääkida Florast. Oleme oma koormuseid suurendanud ja teeme rohkem kaks korda päevas trenne.

Niisiis ei saa kurnatuse taset üldistada, sest on erinevaid kultuure. Nii kergejõustikus kui ka jalgpallis sõltub see ju tegelikult sportlasest endast. Individuaalaladel on neid sportlasi, kes teevad palju trenni, aga samamoodi on neid, kes ei pühendu sama palju. Ka jalgpallurite seas on mängijaid, kellel on oma eratreenerid, kellega treenitakse juurde. Seega oleks minu tsitaat tippjalgpalli kohta selline: tänapäeval on jalgpall individuaalsport meeskonnaspordi sees. Kes tahab olla kõrgel tasemel, see peab rohkem pühenduma ja elama 24/7 jalgpallurina, treeningprotsess peaks minema suuremaks kui ainult ühine töö meeskonnaga.

Rene Zahkna, laskesuusataja, kes mängib Võru Heliose klubis

Ütleksin, et Premium liigas on ainult kaks-kolm klubi, kes saavad finantsiliste tingimuste poolest lubada seda, et tehakse trenni kaks korda päevas ehk nii palju, et üleüldse tekiks variant kurnatud olla. Individuaalaladel on samas tavaline see, et teed igapäevaselt kaks korda päevas trenni ja nädalas on ainult üks puhkepäev. Olen kuulnud ka ütlust, et jalgpallis saad sa jala sirgeks lasta selle arvelt, et tiim võib sind välja vedada. Individuaalaladel ei ole mitte kunagi seda võimalust, et saad teistele loota selles osas, et keegi su musta tööd lapib.

Loe veel

Vaimse poole pealt on jalgpallis sellepoolest lihtsam, et sa oled meeskonnaga päevast päeva koos ja käid trennis üheskoos, aga võib tekkida teistsugune vaimne kurnatus. Näiteks kui pead pingil olema, aga tead, et sa oled sama hea või veel parem kui see mängija, kes väljakul sinu koha peal mängib. Näiteks nagu eestlased on välisklubides pingil - usun, et pinginühkimine on vaimselt väga kurnav ja see hakkab inimest ühel hetkel järjest rohkem seestpoolt sööma. Laskesuusatamises on meil väikese riigi eripära see, et kui vähegi rivis oled, siis pead võitlusesse minema. Meie mehed ja naised ei saa teatesõitude puhul valida, millistel MK-etappidel startida, me oleme omamoodi lõksus MK-karussellis.

Kui ma mängin jalgpalli Võru Heliose eest, siis see on minu jaoks suur puhkus - seda just vaimselt. 11 kuud aastast ma elan ja hingan laskesuusatamise nimel ning kuna minu jaoks ei ole jalgpall aastaringne töö, siis mängides mu pea puhkab. Isegi kui füüsiliselt on tõesti raske, siis on vaimne vabanemine hästi suur.

Jalgpallis näen ma ülekoormuse puhul seda, et kuna jalgpall nõuab alati tulemust - igas mängus on vaja võita ja seda juba noorest east saadik -, siis tehakse ainult intensiivseid ja arendavaid trenne, aga tihti jääb puudu vastupidavusest. Jalgpallis ei vaadata sellele normaalselt, kui 13aastane poiss käib lisaks jalgpallitrennile ka suusatamas või judos. Kuna trenne tehakse jalgpallis üks kord päevas ja noorte puhul neli-viis korda nädalas, siis tahavad treenerid aega maksimaalselt ära kasutada, ja seetõttu ei näe me seda, et jalgpallurid tuleksid kokku, teeksid tund aega rahulikku sörki ja ongi kõik. Aga ülekoormus tekib just siis, kui tehakse liiga palju sama asja ehk treeningud ei ole vaheldusrikkad. Mina ütleksin, et kui laps käib iga päev ainult jalgpallitrennis, siis on tal ülekoormusvigastuseks suurem tõenäosus kui sellel lapsel, kes käib iga päev jalgpallitrennis, aga mõnel õhtul ka suusatamas, jooksmas või ujumas.

Mihkel Mardna, Eesti profisportlaste spordiarst ja nõustaja

Esiteks tahan öelda, et tipptasemel jalgpallurite ja kergejõustiklaste võistluskalender ning ettevalmistus on väga-väga erinevad. Jalgpalluritel kestab hooaeg peaaegu 12 kuud aastas: erinevad liigad, võistlused, koondisemängud. Jalgpall on minu arust spordis täiesti omaette mudel selle aastaringse virvarriga. Kergejõustiku treeningkalender on täiesti teistmoodi käsitlus. Neil on talvine ja suvine hooaeg ning kindlasti ei ole neil nii palju võistluseid kui jalgpalluritel mänge. Kurnatus ja ületreenituse sündroom võivad aga tekkida nii jalgpalluritel kui ka kergejõustiklastel - see võib tekkida kõikidel füüsilistel spordialadel (jätame seega siit välja sellised alad nagu näiteks male, kurling, laskmine, vibusport). Kunst on see, et lisaks treeningule, mis peab olema õigesti üles ehitatud, on väga olulisel kohal ka puhkus. See on üks treeningu osa. Kui puhkuse ja treeningu vahekorda kasutatakse valesti ja tekib ületreenituse sündroom, siis on sellest väga raske välja tulla, ning tippspordis on neidki, kes polegi enam välja tulnud. See oht puudutab nii jalgpalli kui ka kergejõustikku.

Vaimset stressi ja selle teket võib seostada konkreetsete spordialadega. Võtame näiteks triatloni, kus on väga palju tööd vaja ära teha individuaalselt. Selle jaoks peab inimesel olema väga hea rutiinitaluvus ning see peab olema kaasasündinud omadus. Kellel seda pole, need tippu ei jõua. Meeskonnaalad - nagu jalgpall - on teistsugused. Seal tekib stress meeskonna tõttu, sest teatud persoonidel on õlgadel raskus ehk kohustus, sest nad peavad oma töö ära tegema. Kui see mõnes mängus ei õnnestu, tekib stress. Muidugi on ka jalgpallis vaja rutiinitaluvust, sest treeningutel tuleb teha rutiinseid kavasid, aga vaimne stress on suurem vastutuse tõttu. Lisaks meeskonnale tuleb ju vastutada ka sponsorite, klubi, toetajate ees.