Johan Neeskens: korraga võiks platsil olla kolm välismängijat
Veel kolm aastat tagasi olite Lõuna-Aafrikas treener. Kas nüüd on treeneriametile joon alla tõmmatud?
Jah, olen tõesti olnud kaua aega treener nii Hollandis, Hispaanias kui Türgis ja viimane koht oli LAVis, aga 2012. aastal lõpetasin, sest tahtsin rohkem koos olla perekonnaga. Püsivat treeneriametit ma enam ei pea, aga osalen mõnedes Hollandi jalgpalliliidu projektides, juhendades noortetreenereid Brasiilias, Keenias, Mehhikos.
Te olite imelise Hollandi ja Amsterdami Ajaxi meeskonna liige eelmise sajandi seitsmekümnendate alguses. Kes oli selle stiili autor, mida tunneme totaalse jalgpalli nime all, kas Rinus Michels, Stefan Kovacs, Johan Cruyff või terve meeskond?
Muidugi oli see fantastilise treeneri Rinus Michelsi idee. Tema tutvustas meile seda ründavat ja atraktiivset stiili 4-3-3 ja kahtlemata nõudis selle rakendamine ka vastava kvaliteediga mängijate olemasolu. Need olid ka olemas: (Johan) Cruyff, (Piet) Keizer, (Arnold) Mühren, (Ari) Haan, (Ruud) Krol, (Wim) Suurbier. Nii et see oli vägev meeskond, kus Michels oma idee ellu sai viia. Hiljem püüdis ta sedasama teha rahvuskoondises. Mina olin Ajaxisse tulles vaid 18aastane ja juba 22aastaselt läksin Barcelonasse, kus mängisin viis aastat. Seal oli ka treeneriks Michels, nii et ma teadsin tema mängufilosoofiat, kuna olin selle järgi alati mänginud. Üheksakümnendatel, kui Johan Cruyff oli ise Barcelona peatreener, tuli see filosoofia jälle tagasi ja jälle mängiti suurepärast jalgpalli koos Michael Laudrupiga, Pep Guardiola ja Ronald Koemaniga väljakul. Ka praegu mängib Barcelona sama stiiliga: palju söödupuuteid, tehniline ja ründav jalgpall. Olen väga uhke, et olen samuti olnud osa sellest kõigest.
Igavene suur küsimus on: miks te kaotasite 1974. aasta MM-finaali sakslastele Münchenis? On kirjutatud, et pärast seda, kui teie olite penaltist skoori avanud, tahtsite te sakslasi teises maailmasõjas juhtunu pärast lihtsalt alandada ja mõnitada, üritamatagi rohkem skoorida ning mängides oma ilusat söödumängu ja lastes neil palli järel joosta.
Ei-ei-ei! See pole tõsi. Muidugi tahtsime me võita. Aga võibolla tuli meie värav liiga vara: juba teisel minutil ja pärast seda me tahtsime mängu kontrollida. Aga ehk ei suutnud me seda piisavalt hästi ja me ei suutnud kontrollida ka oma ründetegevust. Aga seda ongi sakslaste vastu raske teha, sest nad mängivad alati 90 minutit täie võimsusega. Siis nad viigistasid, kuigi ma arvan, et see ei olnud õigesti määratud penalti. Seejärel oli neil õnn saavutada eduseis tüüpilise Gerd Mülleri värava kaudu. Teisel poolajal ründasime palju, aga Sepp Maier väravas oli uskumatult hea. Neil oli ka pisut õnne. Me kaotasime, sakslastel oli väga hea meeskond, aga usun, et tervet turniiri silmas pidades mängisime meie kõige ilusamat jalgpalli. Alati ei võida kõige ilusamat jalgpalli mängiv meeskond.
Mina mäletan sellest mängust oma rõõmukarjatust, kui olite penaltist skoori avanud. Pärast seda MMi käisin poistega vutti tagumas oranžis särgis. Aga finaalikaotus oli mu kurvemaid päevi ...
(Neeskens kuulab ilmega, milles on heameelt, aga ühtaegu ka tüdimust, sest on sarnast juttu kuulnud mustmiljon kordi, ning katkestab poolehoiuavalduse kannatamatult poole sõna pealt – toim.). ... Jaa-jaa-jaa-jaa. Me olime võidule lähedal. Neli aastat hiljem jõudsime jälle finaali ja teist korda järjest olid vastas väljakuperemehed. Me ei saanud tuge tribüünidelt, vaid vastupidi. Kui Saksamaal oli finaali ajal tribüünidel 78 000 inimest, siis Argentiinas neli aastat hiljem 80 000 (eri teatmeteosed annavad esimeseks arvuks siiski 75 200 ja teiseks 71 483 – toim.). Eelnevates mängudes oli meid toetamas 30 000 Hollandi fänni, aga finaaliks saadi vaid 5000 piletit, millele märgitud kohad olid tribüünil hajutatud. Omade toetusest tundsime palju puudust.
Aga te olite väga lähedal võidule ka Buenos Aireses, kusjuures ilma Cruyffita.
Jah, ilma Cruyffita ja ilma (Wim) van Hanegemita. Normaalaja lõpus tabasime 1 : 1 seisul posti ...
… Robert Rensenbrink! ...
... ja pärast seda lisaajal kaotasime. Olime mõlemas mängus lähedal võidule ja mina olen uhke, et olen osalenud kahes MM-finaalis ja mänginud koos heade mängijatega head jalgpalli. Oleme väike riik, aga suutnud teha palju häid asju.
Kas te koos Cruyffiga oleksite 1978. aastal võitnud?
Sellele on raske vastata, sest koos temaga me ju 1974. aastal ei võitnud. Ka van Hanegem mängis toona. Need kõik on tagantjärele oleksid. Aga me võime öelda, et finaalmängu jõudsime ilma nendeta ja olime võidule isegi lähemal kui neli aastat varem.
Kas te teadsite 1974. aasta finaalis, kuidas ja kuhu lüüa penaltit Sepp Maieri vastu?
Jah, teadsin, kuigi olin pisut närvis. Penalti tuli ju teisel minutil, ma polnud enne seda piisavalt palli saanud – võibolla ainult kaks korda, kuigi sakslased ei saanud enne penaltit palli kordagi.
Teie meeskonnal oli avalöögi ja penalti vahel tehtud täpselt 16 söötu.
Jah ja mina sain kaks korda äärel palli koksata. Seega polnud ma mängus päriselt sees, kui suure rahvahulga ja teleauditooriumi ees tuli penaltit lüüa. Aga ma olin samal MMil realiseerinud kaks penaltit Bulgaaria vastu. Olin löönud alati kõvasti ja natuke paremale poole, minu poolt vaadatuna vasakule (Neeskensi juba võrku löödud esimene penalti Bulgaaria vastu tuli kordamisele, kuna üks hollandlane oli varem karistusalasse sisenenud ning Neeskens lõi taas palli endast vasakusse nurka – toim.). Mõtlesin, et võibolla Sepp Maier teab, kuhu ma siiamaani olen löönud. Kui jooksin palli poole, otsustasin muuta löögisuunda. See ei tulnud hästi välja, aga ma lõin kõvasti ja otse keskele. Tema oli aga liikunud paremale (sinna, kuhu Neeskens oli Bulgaariale löönud – toim.) ja väga kiiresti. Nii et mul oli ka pisut õnne, et pall sisse läks.
Kui te mängisite Barcelonas, ei võitnud te just palju karikaid, kuigi peale teie oli ju koosseisus Cruyff ja treeneriks Rinus Michels?
Jah, Cruyffiga võitis Barcelona Hispaania meistritiitli hooajal 1973/1974. Vastased ei tundnud alguses Cruyffi küllalt hästi, aga kui nad teda tundma õppisid, hakkasid nad teda väga tihedalt katma, alati kahe mehega ja ta ei saanud piisavalt ruumi nagu varem. Muidugi oli Madridi Real sel ajal väga tugev. Me võitsime üksnes Hispaania karika 1978. aastal ja Euroopa riikide karikavõitjate karika 1979. aastal Baselis, kus mängisime Düsseldorfi Fortuna vastu. See oli esimene Euroopa karikas, mille Barcelona viimase 20 aasta jooksul võitis. Jah, me ei võitnud palju, aga olen ka nende kahe karikaga rahul.
Tänapäeval on väikeste riikide klubidel väga raske võita suuri turniire. Kas teie arvates võiks välismängijate kohta kehtida mingid limiidid? Näiteks Amsterdami Ajax ...
... ei võida enam kunagi midagi. Minu arvates on küsimus rahas. Asjad pole proportsioonis, kui mängija eest makstakse 18 või 19 või 100 miljonit. See on häbilugu. Ainult suurklubidel on palju raha. Ainult nemad võivad võita. Klubid, kes olid head varem, ei suuda enam midagi võita, sest neil pole raha. Minu arvates võiks olla reegel, et meeskonnas tohib olla ainult neli välismängijat ja ainult kolm võiks olla ühel ajal platsil. See oleks hea ka koondislastele, kes saaksid rohkem mängida ja tooksid sellega koondisele rohkem kasu. Praegu näeme, kuidas Inglismaal on väljakul sageli kaheksa-üheksa välismängijat. Seda on liiga palju. Aga ma ei usu, et see muutub, sest raha tähendab võimu.
Teie karjäär oli väga pikk, te lõpetasite mängijana alles 1991. aastal. Armastate seda mängu vist üpris tugevalt.
Puhta mängijakarjääri lõpetasin siiski 35–36aastaselt ja edasi olin mängiv treener. Pärast seda alustasin treenerina amatööride seas madalamates liigades ning liikusin edasi profiklubide ja koondise poole. Ma armastan tõesti jalgpalli, olen temalt palju saanud ja olen tahtnud midagi tagasi anda.
Viis aastat mängisite ka legendaarses New York Cosmoses. Lugesin ühest selle klubi kohta kirjutatud raamatust, et Cosmose ümber valitses kogu aja peoatmosfäär. Isegi mängule sõitvas lennukis olevat olnud samasugune õhkkond ja osa mängijaid olevat kaasa võtnud naisi, kellega lennukis seksiti. Kas te mäletate ...
... mitte lennukis, mitte lennukis! Need on mingid jutud, mis ei vasta tõele. Muidugi oli seal palju sõud. Alates sellest, kui jooksid väljakule ja tüdrukud spaleeris lehvitasid jms. Mängijad olid eri rahvustest ning seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel mindi terve meeskonnaga välja ja tehti mõned joogid, aga ma ei tea, kas see kõik on tänapäeval võimalik, sest interneti, Twitteri ja Facebooki tõttu on seesugused asjad väga ohtlikud. Nüüd on sponsorid, kohustused ja uued reeglid. Aga toona oli kõik teisiti ja nii ka New York Cosmoses, kus oli mängijaid üheksast rahvusest ja nädalas oli kolm mängu kuue kuu jooksul. Sageli toimusid ka turneed näidismängudega, mis võisid kesta kuus nädalat. Siis oli ka rohkem pidusid, aga need lood naistest lennukis pole tõsi. Võibolla oli soov suurendada raamatu tiraaži.
Milline on kõige meeldejäävam värav, mille olete löönud?
Olen palju ilusaid väravaid löönud, aga võibolla on kõige ilusam Barcelona eest löödud värav Espanyolile võõrsil. Lõin suurepärase värava 25–30 meetrilt. Me võitsime 3 : 2. Muidugi ei saa märkimata jätta seda MM-finaalis löödud penaltit, sest me olime võidus kinni ja mina mängija, kes on finaalis skoorinud.
Te olete olnud Barcelona abitreener, kes näinud lähedalt Ronaldinho ja Messi mängu. Olete samal ajal mänginud ka Pele ja Maradonaga. Kes on teie arvates kõigi aegade maailma parim mängija?
Seda on raske öelda, sest jalgpall on muutunud. Ei saa võrrelda seitsmekümnendate aastate meeskonda 40 aastat hilisema meeskonnaga ja öelda, et see oli parem meeskond. Kõik on muutunud alates teadmistest ja lõpetades mängukiirusega. Kui vaatame vanu videoid, siis tundub mäng aeglane, kuigi siis oli tegemist kiire tempoga. Meeskonnad on tehniliselt paremad, füüsiliselt tugevamad, varustatud paremate teadmistega. Ei saa võrrelda erinevaid aegu, aga viie- ja kuuekümnendatel oli ehk Pele parim, seitsmekümnendatel oli minu arvates parim mängija Cruyff, seejärel oli maailma parim Maradona. Praegu on Messi aeg. Võibolla paari aasta pärast on kord Neymari käes. Umbes iga kümne aasta tagant kerkib mõni mängija üle teiste. Aga väga raske on öelda, kes on läbi aegade parim.
------
Johan Neeskens
Sündinud: 15.09.1951
Mängija: profikarjääri kolm olulist klubi: Amsterdami Ajax (1970–1974) – 124 mängu, 33 väravat, Barcelona (1974–1979) – 124 mängu, 35 väravat, New York Cosmos (1979–1984) – 94 mängu, 17 väravat.
Trofeed: Euroopa riikide meistrite karikas 1971, 1972, 1973; Euroopa riikide karikavõitjate karikas 1979; Intercontinental Cup 1972; UEFA superkarikas 1972, 1973; Hollandi meister 1972, 1973; Hollandi karikavõitja 1971, 1972; Hispaania karikavõitja 1978.
Muu: kahekordne MM-finalist 1974, 1978; 1974. aasta MMi Hõbepalli omanik ja sümboolse koosseisu liige; 1975/1976. hooaja Hispaania liiga parim välismängija; FIFA 100. aastapäeva raames koostati nimekiri 125 elavast kõigi aegade jalgpallurist ja 13 väljavalitud hollandlase seas oli ka Neeskens.
Treener: peatreenerina juhendanud järgmisi profimeeskondi: NECi 2000–2004, Hollandi B-koondist 2008–2009 ja Mamelodi Sundownsi (LAV) 2011–2012. Abitreeneri karjäär: Holland 1995–2000, Austraalia 2005–2006, Barcelona 2006–2008, Galatasaray 2009–2010.
