Jalgpallikoondis on kolinud teiselt korruselt esimesele. Hea või halb?

Eesti jalgpallurid on palliga üha osavamad, kuid haavatavad õhuvõitluses, mis üle- eile taas saatuslikuks sai.

Aegu tagasi rõhus Eesti jalgpallikoondis rünnakul teadlikult standardolukordadele. Kaader võimaldas seda: valikus leidus alati pikki kaitsjaid (Marek Lemsalu, Raio Piiroja, Andrei Stepanov, Igor Morozov), samuti õhus osavaid ründajaid (Indrek Zelinski, Vjatšeslav Zahovaiko, ka Andres Oper). Samal ajal unistasime tehniliselt osavatest pallivõluritest.

Viimase kümnendiga on toimunud selge faasinihe. Praegusest tuumikust ületab ainult Karol Mets 190 cm piiri. Meeskonna keskmine pikkus väheneb kindlas tempos. Trendi võtab tabavalt kokku koondise kauase abitreeneri Janno Kivisilla mõttekäik: „Meie mäng on kolinud teiselt korruselt esimesele. Aga me ei saa endale lubada luksust olla teisel korrusel kehvad.”