Kuidas kajastub see kõik Delfi igakuises reitingus?

1. Nõmme Kalju
LIhtsalt muljetavaldav, Sergei Terehhov&Co! Üheksa üheksast, väravate vahe 25:5, ka karikasarjas endiselt suures mängus. Kõik umbusksed peavad vaikima ning Terehhovi ja ta ametisse usaldanute ees vabandust paluma. Vähemalt esialgu. Seni on näidatud täiesti ekstraklassist jalgpalli – domineeritud nagu Bayern Saksamaal või Juventus Itaalias, kuidas iganes soovite. Joel Lindpere ja Ats Purje on lisanud hindamatul hulgas taset, enesekindlust ja kogemusi. Ka Vladimir Voskoboinikovi karm vigastus pole masinasse kiilu löönud: Terehhov võib tema asemel kasutada Artjom Dmitrijevi, Tarmo Neemelot või Purjet. Õhku jääb vaid üks küsimus: kas ja mis saab, kui Kaljut peaks tihedama mängudegraafiku ajal tabama suurem vigastusekriis?

2. Tallinna FC Flora
Flora algus on vastanud vähemalt hindele „hea“. Kaitse peab (Kaljuga võrdne endale lastud viis väravat), Norbert Hurt saab käsutada suhteliselt laia mängijatevalikut, Rauno Sappinen on meeldivalt esile tõusnud, ka värske hange Sakari Tukiainen on saanud jala lahti. Samas: Kalju ja Levadia vastu jäädi kuivale ja võeti vastu kaotus. Kui viimatises duellis Levadiaga oli omajagu ebaõnne, siis Kaljule vannuti alla moel, mis pidi Flora leeri tegema nukraks. See oli kogenuma meeskonna seljavõit.

3. Tallinna Infonet
Infonet asub tabelis küll Levadiast ja Sillamäest punktikese tagapool, ent liigub see-eest selges tõusujoones. Pärast esimene nelja vooru olematut kolme punkti on saadud viiest mängust neli võitu – kaotati vaid Kaljule, alistati teiste hulgas Sillamäe. Koosseis on ühtlane, ent suurima murekoha paljastamise eest Nobeli preemiat ei teeni: Manucho lähedastki väravakütti Infonetil lihtsalt ei ole ja vaevalt et ka tuleb. Keegi pole seni löönud üle kahe kolli! Ilmekas näide: Manucho asendajaks toodud Vladislavs Kozlovs sai alles viimatises voorus jala valgeks. Niimoodi suurt rallit ei sõida.

4. Sillamäe Kalev
Sillamäe start on valmistanud sulaselge pettumuse. Pärast uue peatreeneri Sergei Frantsevi tulekut ja mullust vapustavat hooajalõppu (15 võitu 16 mängust!) võis ju tõsimeeli loota: jätkuv koostöö tõstab Kalevi kullamängu. Aga kaugel sellest: kõigile suurrivaalidele on kas kaotatud (Flora, Kalju ja Infonet) või viigistatud (Levadia). Vaid nõrgemaid võites medalimängu ei sekku ja nii pole ka liiga suurimast väravakütist (Jaroslav Kvassov) suuremat tolku. Frantsev peab kiiresti midagi ette võtma. Muidu…

5. Tallinna Levadia
Levadia kriisist, mida laupäevase 1:0 võiduga Flora üle veidi leevendati, on palju räägitud-kirjutatud. Mõõna peapõhjus näib olevat mängijate alamotiveeritus – koosseis on ju vägev ja ei mõju loogilisena ajada Eesti (suhteliselt olematu) konkurentsi tingimustes kõik napi kokkumängu ja uue kaitseliini taha. Kahtlemata on vara Levadiat maha kanda, ent samas: 11-punktiline vahe Kaljuga on juba hiigelsuur. Eks näis, kauaks seekord Viktor Levadal kannatust jätkub: kas järgmine kaotus võib saada Marko Kristalile saatuslikuks?

6. Tartu Tammeka
Pärast kaotusi kolmes avavoorus sai Tammeka kenasti reele. Infonetiga võideldi võõrsil välja 2:2 viik, kaotused lisandusid vaid Floralt ja Sillamäelt, ent mis tähtsaim: lähirivaalidega heideldi edukalt. Tulevikuga viigistati, Trans ja Paide suudeti maha nottida. Ehkki esiviisik on libisenud avaringiga püüdmatusse kaugusse, tuleb tõdeda: see ei olnudki tartlaste eesmärk. Mullu ajakirja Jalka poolt aasta treeneriks valitud Indrek Koser teeb Tammekas jätkuvalt head tööd. Mullu tema käe all eredalt särama löönud Geir-Kristjan Suurpere avaldab järjest rohkem muljet: 20-aastane parempoolkaitsja on skoorinud kolmes kohtumises järjest.

7. Viljandi Tulevik
Mulke saatis taaralinlastega sarnane saatus: kolme kaotuse järel on saadud hoog üles ja hangitud väärt punkte. Levadiale ja Infonetile vannuti alla, Transi ja Tammekaga viigistati, Pärnust ja Paidest saadi veenvalt (kolme väravaga) jagu. Suurepärasesse hoogu on tõusnud Joonas Tamm: kui märtsis teatas Rootsist kodumaale naasnud endine koondise edurivimees, et „varsti hakkab väravaid tulema“, siis aprillis tegi ta sõnas teoks. Kuus mängu, viis väravat – pole paha. Isegi natuke veider mõelda, et too mängumees on kõigest 23-aastane…

8. Pärnu linnameeskond
Pärnakad asuvad hetkel üleminekumängu positsioonil, milles pole midagi üllatavat nagu ka tõsiasjas, et oma puuri lukkukeeramisega on tippliiga uustulnukal tublisti tegemist. Vaatluse all olevas kuues voorus sahises Kristjan Tamme väravavõrk koguni 19 korral. Nagu öeldud, seda kartsid ja aimasid pärnakad juba hooaja alates, ent ometi: kui soovitakse koht päikese all säilitada, peab olukord ses vallas paranema. Samas: Levadiat šokeeriti mõnuga – tiitlikaitsja pidi rõõmus olema, et 0:2 kaotusseisust viigiga pääses.

9. Narva Trans
No ei saa sest Transist ikka asja! Kihlveojamad (usutavasti) möödanik, võis ju sinisilmselt loota: Ida-Viru kauane jalgpallikants ärkab uute täienduste ja oma noorte toel uuele elule ja suudab ehk esiviisikule vähemalt mingil moel kannale astuda. Aga ei: aprillis hangiti viikidest Paide ja Tulevikuga kaks närust punkti 18 võimalikust. Välja ei kukuta (ilmselt), kohtadel 6.-8. pole taolise ajalooga klubi jaoks aga liiga suurt vahet. Kokkuvõte: hetkeseisuga täiesti identiteeditu seltskond.

10. Paide linnameeskond
Kui tipus on suure pettumuse valmistanud Levadia, siis tabeli alumises kihis Paide. Viimasel neljal hooajal kolm korda kuuendaks ja korra viiendaks tulnud keskeestlased on läbi teinud taandarengu igas mõttes: esindusmeeskonnast on kujunemas (eriti mulluse eel) best before’i ületanud mängijate läbisõiduhoov, samuti pole suudetud kinnistada algselt nii lootusrikkana näinud plaani meelitada kohalik publik hordidena platsiveerele. Kui ka sportlik edu Meelis Rooba juhendatava ja Urmas Rooba tegevjuhitava klubi maha jätab (hetkel kaks punkti üheksast mängust), pole helgemat tulevikku loota. Seis on pehmelt öeldes kurb.