Seega ei saa jätta küsimata - kas pärast pühapäeva sisemine õnnetunne veelgi suurenes või jäi sisse ka kerge kadeduseuss, mis mõtles, et vahva olnuks ka Soome meistriks tulla? "Pigem seda [kadeduse] tunnet ei ole. Ei hakanud nii mõtlema. Mul jäi sinna Soome ka ju palju häid sõpru ja väga hea meel, et neil see tiitel võita õnnestus."

Kas kahe hooaja vahel SJK särgi Flora vastu vahetanud Kams hoiab end Seinäjoki tegemistega ka endiselt kursis? "Nii hästi muidugi ei tea asju, kui seal olles. Aga enam-vähem olen tuttavate kaudu kursis. Ka Mihkliga (Mihkel Aksaluga - toim.) suhtleme ikka aeg-ajalt ja räägime, kuidas asjad siis vastavalt Eestis ja Soomes jooksevad."

"Ka enne nende otsustavat liigamängu saatsin sõnumi, soovisin edu. Pärast tiitlivõitu läksid jälle vastastikused õnnesoovid teele. Helistama pole veel hakanud. Tal endalgi palju tegemist, meediale aru anda ja muud säärast," lisab Eesti koondises 39 mänguga 2 väravat löönud Kams lõbusalt.

Ka ei tee paremkaitsja saladust, et kodune tiitel on ikka magusam, kui mullu SJK-s võidetud Soome kõrgliiga hõbe. "Ega siin küsimust pole - toredad saavutused muidugi mõlemad, aga kuld on ikka kuld ja hõbe on hõbe."

Uurides, mis võiks olla valem SJK ja Flora edu taga, vastab Kams. "Kindlasti on mõlemas klubis nende tiitlite nimel meeletult tööd tehtud - nii mängijate, treenerite kui juhtkonna poolelt. Flora märksõnaks võiks veel kindlasti olla ühtsus. Meil oli väga ühtne koosseis, kus suutsime vajadusel mehi asendada. Treenerid kulutasid ka väga palju tunde, et mängijaid edasi arendada - seda eriti viimastel kuudel. Usun see kõik ühekoos tõigi edu."