Heinz Valk: jalgpallimeeskonna hea esinemine tugevdab uhkustunnet

 (16)
Heinz Valk: jalgpallimeeskonna hea esinemine tugevdab uhkustunnet
Foto: Ilmar Saabas

Tänase Eesti - Põhja-Iirimaa mängu aukülaliseks ja kätlejaks on kunstnik, poliitik ning laulva revolutsiooni silmapaistev eestkõneleja ja -vedaja Heinz Valk.

Teatavasti alustati sel aastal uut traditsiooni, millega jalgpallikoondise mängu eel võistkondi kätleval külalisel on laiem seos konkreetse päeva, vastase või muu ühiskonna jaoks olulise tähendusega. Kätlejateks on kultuuri ja ühiskonna jaoks olulised inimesed, kellega avaldatakse ka intervjuu.

20. augustil täitus 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest, 11. septembril möödub aga 23 aastat legendaarsest lauluväljakul toimunud üritusest "Eestimaa laul", kuhu kogunes meeletu mass inimesi esitama oma poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. Tol samal üritusel oli Heinz Valgu kõne eelviimaseks lauseks "Ükskord me võidame niikuinii!", mis kujunes väga populaarseks nii iseseisvuse taastamise ajal kui ka hiljem.

Valk võttis ka 1988. aastal kasutusele nimetuse "laulev revolutsioon", ta on aastate jooksul olnud Eesti elu üks sihiseadjatest. 2009. aastal valiti Valk aasta isaks.

Tänavu möödus 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Kas jagate arvamust, et meie riik on alles noor ja peame endale teadvustama, et ülesehitamise faas ja traditsioonide loomine alles käib? Mida peate ühiskonna järgmiste aastate olulisemateks väljakutseteks?

Heinz Valk: Loomulikult oleme veel noored, 50 aastat mahajäämust arenenud riikidest ei tee tasa 20 aastaga, eriti kui veel arvestada, et teised riigid ei seisnud paigal, et meid järele oodata. Meie olulisim väljakutse lähiaastatel on kümnete tuhandete töötute järele aitamine, et neist ei saaks eluheidikuid, mis oleks meie rahvaarvu arvestades tohutu kaotus.

Kas see, millest 20 aastat tagasi unistati, on realiseerunud? Saime riigina ja õiguslikus mõistes vabaks - kuidas on õnnestunud meie vaimu vabastamine?

Meie tollased unistused olid liiga ilusad, kuid see on andestatav - elasime suletud ühiskonnas ja meie ainsad mälestused vabadusest olid Pätsu-aegsest Eestist. Vaimuvabastamine on aga igikestev töö, sest vaimul piire ei ole.

On palju kõneldud sellest, et Euroopa Liidu ja NATOga liitumise järel on Eestil kadunud siht silme eest. Kas on teinekord tunne, et meie ühiskond vajab uut „Eestimaa laulu“ uue ühtse sihiseadmise tähenduses? On meis jätkuvalt usku eestlusesse ja Eestisse, mis 20 aastat tagasi meid vabaks aitas?

Eks seda napib küll, kuid sellises isamaa-vaimustuses nagu olime 20-25 aastat tagasi kogu aeg elada ei saa. Tollane aeg oli midagi erilist ja las ta jäädagi sellisena ajalukku. Oleme nüüd argielus ja peame mõtlema asjalikult, ilma eufooriata.

Milliseid emotsioone Teis loomeinimesena jalgpall tekitab? Räägitakse jalgpallikultuurist, mille all peetakse silmas fänniliikumisi koos oma atribuutika, lippude, plakatite ja lauludega, erinevaid traditsioone, suuri masse, riikide- ja klubidevahelist konkurentsi jms. Jalgpallimängust ja selle ümber toimuvast virr-varrist inspireerituna on valminud nii mõnigi kunstiteos.

Jalgpall nagu sport üldse on põnev vaatemäng, elamuslik, värvikas, kirgederohke ja sellisena kahtlemata osa üldkultuurist. Ma naudin tipptasemel sporti nagu haaravat filmi- või teatrietendust ja pole harvad juhused, kus kaasaelamisest higi mööda selga jooksma hakkab.

Millisena näete jalgpalli rolli ja võimalikku rolli tulevikus Eesti ühiskonnas?

Meie jalgpallimeeskonna iga hea esinemine tugevdab uhkustunnet meie maa üle rohkem kui poliitikute kõned, kuid märgatav tõus jalgpalli tasemes juhtub ikkagi alles siis, kui igal vabal platsil näeme palli taga ajavaid poisikesi – praegu istuvad nad peamiselt arvutite taga ja see on tagasilöök kogu Eesti spordile. Kuid kõik siin elus muutub ja nõnda võib üleforsseeritud arvutivaimustus läbi saada ja poisid-tüdrukud avastavad uuesti liikumise rõõmu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare