34-aastane Tiirik on meistriliigas pidanud pea 300 kohtumist ning löönud selle ajaga 80 väravat. Suure osa karjäärist veetis "Tirka" just Tammeka särgis.

Laupäevases kodumängus Nõmme Kaljuga jättis Tiirik Tamme staadioni publikuga viimast korda hüvasti. Kohtumise lõpuvile järel ei lahkunud ükski pealtvaataja - Tiirik pidas lühikese tänukõne, millele järgnes fännide ja poolehoidjate poolt pika karjääri lõpus oleva mängija südamlik tänamine. Muuhulgas kingiti vanameistrile rahapuu, õnnitluslauludega ühinesid sealjuures ka Tartusse sõitnud Kalju fännid.

"Ma ütleks, et on rahulolev tunne. Tagantjärele vaadates midagi kahetsema ei pea ja kõik need aastad on väga meeldivad olnud. See on ka üks peapõhjuseid, miks nii pikalt olen mänginud. Tamme staadion, see eriline kodumängude atmosfäär ja need fännid, kes on mind läbi aastate toetanud... Tammeka ei ole kunagi kõrgetele kohtadele pretendeerinud, aga meil on ikka palju publikut ja see on midagi erilist iga mängija jaoks," rääkis Tiirik.

"Lisaks ka sellepärast, et on olnud võimalus ennast Eesti tasemel jalgpallurina realiseerida. Ma arvan, et kokkuvõtvalt võib igas aspektis rahule jääda."

Kui välja arvata lühike periood Narva Transis, siis kas mees poleks ise soovinud ka Eesti tippklubides kätt proovida? "Nii on keeruline öelda. Ühest küljest loomulikult, aga võib-olla ei saa kahte asja korraga hästi teha. Kui sain Tartu Ülikooli sisse, olid minu prioriteedid üsna selged - ma ei vaadanud teadlikult kuhugi mujale. Ei tulnud ka sellist pakkumist, mis oleks pannud teisiti mõtlema. Eesmärk oli saada haridus ja paralleelselt mängimisega hakkasin treeneriametit pidama. Ma ei tahtnud saada ilmtingimata profimängijaks."

Oma viimases kodumängus sai Tiirik Tammekaga 0:1 kaotuse Nõmme Kaljult. Kuigi Tiirik väga tahtis Tartu areenilt väravaga lahkuda, siis sedapuhku tema jalg nii täpne ei olnud. "Veidi mängisid rolli libe väljak ja ilm. Variante isegi oli, aga kahjuks jäi pisut puudu," nentis täpsete karistus- ja kauglöökidega oma tee Tartu vutisõprade südametesse leidnud Tiirik.

Teine lahkumine

Tiiriku jaoks pole see tegelikult esimeseks korraks karjäärile punkt panna - 2010. aastast 2012. aasta suve lõpuni oli mees samuti juba putsad varna riputanud ning jõudnud Tammeka peatreenergi olla, kui fännide rõõmuks ikkagi sinise särgi taas selga tõmbas.

Hetkel on Tiiriku juhendada ka Tammeka U19 meeskond, kuid seda, kas mees üldse treenerina jätkab, ta veel ise ei tea. Kindel on aga see, et töö Tammeka juhtkonnas jätkub. "Pigem on hetkel klubis muid toimetusi, kuhu panustada. Treeneriameti kohta on täna veel vara öelda, et mis mahus ja kas üldse seda järgmisel aastal teen."

Tammeka hooaeg lõpeb laupäeval võõrsilmänguga Pärnu Linnameeskonna vastu. "Plaan on kindasti Pärnusse ka minna ja võistkonnaga hooaeg lõpuni mängida. Väike isiklik ambitsioon on seal mõni värav lüüa ja loomulikult on Pärnut alati hea võita," sõnas Tiirik.

"Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tammeka on olnud siiamaani minu suur armastus ja minu elu. Siin olen ma üles kasvanud, lapsepõlve veetnud, piisavalt arenenud ning saanud oma esimesed kogemused treenerina ja nüüd ka klubijuhtimise tasandil. Tammeka on minu kodu," lisas Tiirik heldimusega.