Nii finaali normaal- kui lisaaeg lõppesid väravateta viigiga, mis tähendas 11 meetri karistuslööke. Seeria ainus eksimus sündis kohe avavoorus, kui pärast Markus Jürgensoni tabamust tõrjus Marko Meerits Levadia kapteni Konstantin Nahki löögi.

Järgmised mehed ei eksinud ning kui lisaajal vahetusest sekkunud Alo Dupikov viiendas voorus Roman Smiško üle mängis, võisid floralased kolmekraadises külmas kergendatult ohata.

Ka ise penalti realiseerinud Meerits oli kohtumise järel rahulolev. “Hea mäng, loodame, et nii läheb ka edasi,” lausus puurilukk. “Enne seeriat küsis peatreener, kas tahan lüüa. Ütlesin, et võib küll. Penalteid harjutasin viimati vist noorteklassis.”

Kui Flora end karika ja medalite ootuses ritta seadis, jalutasid Levadia mängijad nördinult riietusruumi ning hõbedased auhinnad võttis enda kätte juhendaja Aleksandr Puštov. Hoolimata allajäämisest, jäid levadialaste lootsi jaoks domineerima positiivsed emotsioonid.

Terve mängu üks parimaid võimalusi tuli Levadia jaoks 120. minutil, kui väravaesises saginas lendas pall esmalt posti, seejärel tõrjusid floralased selle järjest paaril korral joonelt.

“Ei uskunud enne mängu, et Flora vastu nii head võime olla, kuid tuli korralikult välja,” rääkis Levadia noor ründaja Artur Rättel. “Isiklikult oli alguses kohe päris raske, esimene mäng algkoosseisus ja kohe Flora vastu, kuid kohanesin ja teine poolaeg oli juba korralik.”

Koosseisud:
FC Flora:
Marko Meerits, Markus Jürgenson, Karol Mets, Karl Palatu, Meelis Peitre, Siim Luts, Valeri Minkenen (72. Andre Frolov), Sergei Mošnikov, Rauno Alliku, Sander Post (63. Henri Anier), Hannes Anier.

FC Levadia: Roman Smiško, Andrei Kalimullin, Igor Morozov, Aleksandr Volodin, Povilas Šarunas, Konstantin Nahk, Andero Pebre (78. Maksim Podholjuzin), Taijo Teniste, Vitali Leitan, Artur Rättel (85. Albert Taar), Nikita Kolyaev.