“Nagu arvutitele tuleb aeg-ajalt kordusstarti teha, võiks sama toimuda ka A-koondises,” teeb FC Flora 23aastane poolkaitsja Brent Lepistu söaka avalduse. “Ma arvan, et koondis peaks üle saama kompleksist, et me ei suuda ründavat jalgpalli mängida, ning uskuma endasse, et võime kõigile peavalu valmistada.”

Eesti šansse H-grupis, kus tuleb madistada Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kreeka, Küprose ja Gibraltariga, andsime hinnata teistsuguse vaatenurga alt. Unustasime korraks karjääri jooksul mitu valiktsüklit läbinud Klavanid, Vassiljevid, Jäägerid ja teised ning keskendusime tulevikule – meestele, kelle A-koondisesse pääsemine ei pruugi sugugi kindel olla, kuid kes just selle püha eesmärgi nimel päevast päeva vaeva näevad. Üsna üksmeelselt kuulutati valikgrupp väga tugevaks, ent ka Eestil nähakse asjade kokkulangemisel omi võimalusi.

“Belgia on kindel favoriit, nende koosseis on lihtsalt nõnda tugev,” lausub Flora 20aastane ründaja Rauno Sappinen. “Bosnia ja Hertsegoviinal ning Kreekal pole viimasel ajal jälle liiga hästi läinud ja kindlasti on neil kõva tõestamisvajadus. Küprose tasemega pole nii väga kursis, ent Gibraltari vastu peame saama kohustuslikud kuus punkti.”

Lepistu arvates on grupi temperamentse natuuriga vastased Eestile pigem ebasobivad ning selle väitega nõustus ka Levadias palliv 22aastane poolkaitsja Andreas Raudsepp. Kodus on distsiplineeritult tegutsedes kõik võimalik, ent välismaal …

“Võõrsilmängud Belgia, Bosnia ja Kreekaga on kindlasti väga rasked pähklid,” nentis Raudsepp, kes tõi samas välja, et kui ta saaks vabalt valida, millises kohtumises platsile joosta, oleks see just õhtu põrgukatelt meenutavas Zenicas. “Tahaks oma silmaga näha ja tunnetada, milline möll seal käib. Selline õhustik pole sugugi hirmutav. Vastupidi, see on just motiveeriv. Eestis mängides ei ole selline fiiling võimalik ning seda enam tahaks sealse publiku ees endast maksimumi anda. Seal tunneks end tõelise jalgpallurina.”

Mõistagi on atraktiivne ka staaridest kubisev ja vahepeal FIFA maailma edetabelis koguni esikohta hoidnud Belgia. EMil üsna kesiselt mänginud ning seetõttu ka peatreener Marc Wilmotsile ust näidanud punased kuradid lähevad MM-piletit püüdma Roberto Martinezi juhendusel. Sageli on nii, et uue käekirjaga on isegi suurtel staaridel raske harjuda, kuid teisalt võib see belglaste oponentide olukorra palju keerulisemas muuta.
“Kunagi ei tea, kuidas peatreeneri vahetus täpselt mõjub,” nendib Sappinen. “Eks ilmselt tehakse taktikaliselt mõningaid korrektiive, kuid suures plaanis jäävad mängijad siiski samaks ning koosseis on ju hirmtugev.”

Kuigi kõik Jalkaga vestelnud noormehed eeldavad Gibraltarilt grupi selge autsaiderina kahte võitu, on Lepistul hoiatav kogemus, millega ta ettevaatusele manitseb. Teatavasti kaotas Flora Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniiril kahe mängu kokkuvõttes üllatuslikult just Gibraltari valitsevale meistrile Lincoln Red Impsile, kes hiljem suutis isegi suure Glasgow Celticu alistada. Tõsi, kahe mängu kokkuvõttes jäädi šotlastele alla.

“Olime florakatega kindlad, et pääseme edasi, kuid nad mängisid oma kodus väga head jalgpalli ning välja me langesimegi,” meenutas Lepistu valusat allajäämist.

Hispaania neljandas liigas mängivas Alcobendas Sportis palli taga ajav 20aastane Frank Liivak toetas Lepistu mõtet Euroopa meistrivõistlustel nähtud näidetega.

“Ega rahvusvahelisel tasandil enam väga lihtsaid vastaseid polegi. Elu on näidanud, et ka kõige väiksemad suudavad mehetegusid korda saata,” ütles Liivak.

Vastased on lahatud, ent sellest olulisem on meie enda koondis. Meie konkurendid on ju täpselt nii tugevad, kui tugevad me neil olla laseme. Raudsepp oli kindel, et kindlasti olnuks grupikaaslased rohkem rahul, kui meie tugevusgrupist tulnuks neile Eesti asemel vastaseks mõni teine riik.

“Oleme küll endast suuremate vastu autsaiderid, eriti võõrsil, aga konkurendid teavad, et Lillekülas võime olla vägagi tõsiseltvõetavad,” arvas Raudsepp.

2016. aastanumber on A-koondisele olnud väga kõikuv. Jaanuaris mängiti 1 : 1 Rootsiga, märtsis tehti viisakas väravateta viik Norraga ning kaotati napilt 0 : 1 tugevale Serbiale. Pärast seda on tulemused, aga ka mängupilt olnud muret tekitavad. Balti turniiril saadud 0 : 2 kaotuse Leedult ristisid paljud üheks koondise ajaloo nigelaimaks esituseks. Pärast seda saadud 2 : 0 võit pisikese Andorra üle pakkus väikest lohutust, kuna järgnesid 0 : 0 viik Lätiga (Balti turniir) ning 0 : 7 häving EMiks valmistunud Portugalilt. Isegi kui mitte jääda pikemalt peatuma erakordselt mustale päevale Portugalis, on väravate vahe nukker – seitsmest viimasest mängust on ise löödud kolm ning sisse lastud 11 väravat. Väravalöömine näib tõsine probleem, kuid kas asi on selles, et meil pole piisavalt häid ründajaid?

“On tõsi, et koondise efektiivsus pole viimasel kolmandikul ehk piisavalt hea ning see on meile saanud saatuslikuks,” arvas Sappinen. “Võibolla on koondise prioriteet lihtsalt esmalt kaitse ja seetõttu ründeteravus kannatab, kuid ma usun, et meil on head ründajad olemas küll, nad tuleb lihtsalt üles leida.”

Ka klubikaaslane Lepistu ei arvanud, et edurivimeeste seas oleks otsene põud, näitena tõi ta Henri Anieri ja Sergei Zenjovi. Pigem olevat kõik kinni mentaliteedis.

“A-koondisel on praegu üleminekuperiood, kus me üritame muuta oma üldilmet – varem oli eesmärgiks mängida pikka palli, kuid nüüd üritame ise loomingulisemad olla,” mõtiskles Lepistu ja jätkas (enne treenerivahetust – toim.). “Vahel toon paralleele Floraga, et võibolla teeme liiga palju asju ainult selleks, et palli hoida. Äkki on see muutunud kinnisideeks ja seepärast me rünnakufaasi piisavalt turmtuld ei annagi.

Aastanumbris näidatud pigem kehvemate esituste tõttu on palju pahameelt pälvinud peatreener Magnus Pehrsson. Kas ta ikka on õige mees koondist juhendama, küsivad paljud. Raudsepp – praegu küll suures mängus enamasti kõrvaltvaatajana, kuid siiski professionaalse jalgpallurina – näeb aga vahet, mille rootslase filosoofia on tekitanud.
“Pehrssonil on oma idee ja arvan, et meile on tekkinud oma stiil, mida kõrvaltvaataja ehk kohe ei märka,” kinnitas Raudsepp. “Võrreldes paari aasta taguse ajaga üritame mängida tarka jalgpalli ning vastaste vastu ülekaalu tekitada. Kui suudme seejuures kaitses olla distsiplineeritud, võime hästi esineda.”

Lepistu tõi näitena veidi üle 300 000 elanikuga Islandi, kes jõudis EMil veerandfinaali ning on seega ilmselt paljude väikeriikide eeskujuks. Mis siis, et enamik neist endist rahvaarvu poolest suuremad.
“Eks me olemegi selline vaese mehe Island,” arvas Lepistu. “Töörügajad, kes suudavad edu saavutada ainult meeskondlikult kompaktselt tegutsedes. Ega meil pole peale Konstantin Vassiljevi ettearvamatuid mängijaid ning seega peame olema eelkõige ühtne löögirusikas.”

Sinisärklaste väravapõud pole aga tuleviku perspektiivi silmas pidades üdini negatiivne – on mehi, kes sellisest tähtede seisust end topeltmotiveerituna tunnevad.

“Olen ise ründaja ja muidugi tahaks ma koondise ründeprobleemi lahendada,” kommenteeris kohtumises Andorra vastu toona vaid 19aastasena koondise väravate arve avanud Liivak, kellest pakatuv enesekindlus on värskendav. “Tahtsin väga väravat lüüa juba oma esimeses mängus, kuid seal jäi napilt puudu. Õnneks see tabamus lõpuks siiski ära tuli. Mida kiiremini jala valgeks saad, seda kergemini tuleb pärast. Pinge on maas. Kui ma oma võimalused saan, siis need ka ära kasutan. Loodan, et mul tekib koondisekutseid üha uuesti, et ma saaksin end igal mängul nii treenerile kui Eesti riigile tõestada.”

Sappinen ja Lepistu pole samuti oma koondiseambitsiooni kusagile kaotanud. Flora hooaja esimene pool läks aia taha ja nii mõeldakse praegu eelkõige sellele, et Norbert Hurda asemel lootsiks saanud Argo Arbeiteri juhendusel aidata klubi tagasi kullakonkurentsi ning hakata selle pinnalt ka A-koondist esindama.

“Eelkõige mõtlen meeskonna heaolust, kuid muidugi tahan selle kõige juures ise panuse anda. Ja kui siis tuleb ka kutse koondisesse, tahan anda endast maksimumi, et koondis võidule aidata,” sõnas Sappinen, kellele sekundeeris Lepistu: “Floraga on praegu igal mängul kulla hind ning selg vastu seina. Loodan hooaja teises pooles mängida piisavalt korralikku rolli, et tõuseksin uuesti koondise vaatevälja. Tahan kuuluda vähemalt Kariibidele sõitvasse koosseisu (koondis mängib novembri keskel Saint Kitts ja Nevise ning Antigua ja Barbudaga – toim.), seal end tõestada ning siis koondises loodetavasti tulevikus kanda kinnitada.”
Raudsepal on samuti ambitsioon kuuluda valitute hulka, kuid ta märgib, et selleks tuleks kvaliteeti veelgi parandada.

“Tuleb endale aru anda, et Eesti liigast minna mängima rahvusvahelisi mänge on hoopis teine tase, kuid selline eesmärk peab olema,” kinnitas Raudsepp.

Liivak ootab kohtumist vana sõbraga

Jalkaga rääkinud noortest koondisepotentsiaaliga mängijatest on kõrgeima taseme lõhna nuusutanud Frank Liivak. Noormängijana oli ta kuulsa Amsterdami Ajaxi tütarklubi Almere City kasvandik, kus õppis mõistagi ära flaami keele. Almerest siirdus ta kuulsa Itaalia klubi Napoli juurde, kus puutus kokku paljude suurte staaridega. Kõige paremini sai ta just tänu flaami keele oskusele läbi Belgia koondislase Dries Mertensiga, kes siiamaani Serie A klubis profileiba teenib.
“Saime omavahel suhelda ning vahel viis ta mind ka oma uhke Porschega sõitma. Oleks väga vahva, kui me nüüd palliplatsil kohtuks,” arvas Liivak.