Kalju võitiski Transi 4:1 ja pälvis viieaastase vaheaja järel klubi ajaloo teise Eesti meistritiitli. Hõbemedalid läksid tänavu FCI Levadiale, kes alistas viimases mängus FC Flora 2:1.

"Väga suur koorem langes õlgadelt. Pikk hooaeg oli selja taga, viimase vooru eel seis lahtine. Õnneks otsustasime selle mängu kiirelt ära ja saime mõnusa rahuliku energiaga lõpuni lasta," rääkis Hunt, kui meistritele oli Hiiu staadionil karikas juba kätte antud.

Hundi sõnul polnudki Kalju treeningutel õhkkond sel nädalal enam nii pingeline kui pärast viigimänge Tartu Tammeka ja Paide linnameeskonnaga oktoobri lõpus. Enne viimast vooru sai Kalju väravate löömist harjutada Pärnus, kus Vapruse vastu võeti 2. novembril kindel 5:0 võit.

"See nädal enam ei olnudki nii närviline. Pigem oli Tammeka ja Paide mängude järel seda närvilisust rohkem. Peale seda saime aru, et närvitseda pole enam midagi, tuleb oma ära teha, mitte pärast mõelda, et kui oleks olnud kuidagi teisiti..." rääkis Hunt.

Tänasest mängust rääkides sõnas Hunt, et Kalju eesmärk oli vaid üks: "Tulime algusest peale väga konkreetse mõttega kiired väravad ära lüüa. Õnneks õnnestus. Siis saime juba rahulikumalt võtta. Kuigi vastane oli ka päris tubli, võitles lõpuni ja sai auvärava kirja. Midagi kergeks nad meile ei teinud."

Hunt oli seda meelt, et tiitli võitis sel hooajal õige meeskond. "Mitte ühtegi kaotust läbi hooaja. Võitsime kõiki meeskondi - see on kõige olulisem näitaja," loetles ta põhjuseid.

Kalju vasakkaitsja Trevor Elhi: "Väga suur pingelangus. Kolm aastat tuli oodata, vähemalt minul (Elhi mängib Kaljus alates 2016. aastast - toim). See nädal oli võibolla keskmisest pingelisem, aga mitte midagi hullu. Terve meeskond oli väga enesekindel, tulime tänasele mängule rahulikult peale. Poisid olid enesekindlad ja uskusid. Viimased 90 minutit, midagi ei olnud tagasi hoida. Oleks võinud veel rohkem lüüa! Tiitli tõi kokkuvõttes tugev meeskond ja hea meeskonnavaim."