"Ma ei oska muud öelda, kui et läksime taktikaliselt alt. Arvasime või lootsime, et suudame selle ideega, mis meil plaanis oli, paremini hakkama saada. Kindlasti ka kõva õppetund mulle treenerina. Olin võib-olla natuke optimistlikum. Võtsime enne mängu vastu otsuse, et ei lähe ainult kaitsesse istuma, sest varem või hiljem leiavad nad momendid, kust värav lüüa, ja kui me palli üldse ei hoia, siis kaob mäng täiesti ära," arutles Reim.

"Üritasime mingil hetkel kõrget survet avaldada. Teadsime, et Belgia nõrgim lüli - kui nii võib üldse öelda - oli kaitse. Aga vastane oli täna liialt kõva pähkel. Me ei saanud piisavalt palju palle kätte ja see tekitas kaitsefaasis suuri ruume Belgia ründajatele. Teadsime seda ette, aga ikkagi otsustasime ka ise rünnata."

Avapoolaja kaotas Eesti 1:3. 62. minutist alates löödi meile aga kuue minutiga kolm väravat ja lõpu eel veel kaks. Miks laguneti? "Teisel poolajal tõmbasime kompaktsemalt kaitsesse, aga asi muutus hoopis hullemaks. Olime nii alla surutud, et sealt välja tulla oli keeruline. Väsimuse pealt muutus kiiruste vahe suuremaks ja hakkasime väga palju individuaalselt eksima ning olukordadesse hiljaks jääma ega suutnud enam üksteist julgestada."

Küsimusele, kas me polnud võib-olla mänguks piisavalt valmis, kaitses Reim taas mängijaid: "Soojendusel ja riietusruumist välja minekul olid mehed valmis võitlema ja üritasid lõpuni. Kahjuks jäi see väga kaugele sellest, mis pidanuks olema."

Henri Anieri löödud 1:3 värava kohta Reim mõistetavatel põhjustel suuri sõnu ei teinud. "Kui ise lased endale nii palju lüüa, ei vääri see märkimist."