ONLINE-INTERVJUU: Henrik Ojamaa: tahaks mängida West Ham´is või Manchester City´s
Millised on sinu enda lemmikklubid/millises klubides sooviksid mängida?
Juba lapsepõlvest on mu lemmikklubi Juventus ning olen olnud nende toetaja. Väga meeldib vaadata Barcelonat, kuna nad mängivad tehniliselt parimat jalgpalli maailmas. Inglismaa klubidest meeldib Manchester City, kuna nende mängustiil on üles ehitatud kiiretele seinasöötudele ning neil on selleks olemas sobivad mängijad.
Muidugi sooviks mängida mõnes Premier League klubis näiteks West Hamis, sest neil on väga fanaatilised fännid ja nagu enne öeldud meeldib mulle ka Manchester City.
Millal loodad Eesti A-koondisse pääseda?
Keskendun hetkel eelkõige edukale klubikarjäärile. Olen saavutanud profilepingu ja töötan kõvasti selle nimel, et realiseerida oma maksimaalne potentsiaal ja mängida võimalikult heas klubis. Kui sellega kaasneb ka koondisekutse, siis mängin väga hea meelega oma riigi eest, kui mitte, siis mitte, eks see ole treeneri otsustada ja mina oma pead sellega eriti ei vaeva.
Millist muusikat kuulad?
Kuulan eelkõige Hip-Hop’i ja RnB’d, näiteks Notorius B.I.G, Jay-Z, Drake, Skepta, Ciara jne. Mängudele sõites meeldibki bussis iPodi kuulata ning valmistun nii mängudeks.
Millised on teise klubisse laenule minemise võimalused hetkeseisuga?
Hetkel on võimalik minna teise klubisse ainult niiöelda “emergency loan’iga”, mis tähendab, et laenuklubi peab tõestama Inglise Jalgpalliliidule, et neil on nii palju vigastusi, et mõnele positsioonile on hädasti kedagi vaja, muidu nende mäng kannatab. Tean, et minu mänge jälgivad nii mõnegi klubi skaudid ja kui nendel on kedagi vaja minu positsioonile, siis olen nende esimene valik.
Üleminekuaken avaneb taas jaanuaris ja siis võib võtta mängijaid laenule ilma selle eriloata.
Kui tugev on üldse Inglise esiliiga? Mida teie arvates seal näiteks Eesti meister FC Levadia suudaks? Kas oleks tabeli tipus või tabeli lõpus?
Inglise esiliiga on väga tugev ning ei jää minu arvates Euroopa kõrgliigadest palju maha. Ma kardan, et Levadial läheks siin elu väga raskeks. Olen käinud vaatamas ka madalamate liigade mänge ja arvan, et Levadia tasemele vastaks siin esiliigast madalamate liigade tase.
Kas sul on mõni leht, kus saaks pidevalt sinu tegemistega kursis olla ... blogi, twitter vms?
Kirjutasin oma akadeemia-aastatel pidevalt oma blogi, nüüd on see natuke unarusse jäänud, aga plaanin taas aktiivsemalt kirjutama hakata. Blogiaadress - http://henrikojamaa.blogspot.com
Praeguse seisuga mulle kui kõrvaltvaatajale tundub, et peatreener sinu kui põhimeeskonna mängijaga veel sel hooajal ei arvesta. Kuidas tegelikult on?
Teen pidevalt trenni põhimeeskonnaga ja tänu sellele arenen pidevalt. Manageriga olen sellel teemal rääkinud ja nii tema kui ka klubi president on öelnud, et näevad mind juba paari aasta pärast põhimehena, kuid enne seda pean omandama väärtuslikku kogemust mujal, nagu väga paljud praegused Inglismaal mängivad tippmängijad on teinud.
Kas on lootust see hooaeg põhimeeskonna eest väljakule saada?
Oleneb suuresti põhimeeskonna tulemustest. Kui neil läheb hästi, julgeb manager rohkem riskida ja noortele võimalusi anda. Praegu on olukord väga pingeline ning Derby rohkearvuline fänniarmee nõuab ainult võite ja seetõttu ei julge peatreener hetkel veel riske võtta.
Kui suureks pead tasemevahet enda ja praeguste põhikoosseisu ründajatega?
Arvan, et ainuke vahe hetkel on see, et nendel on kõvasti kogemust nii Premier League’s kui ka Championshipis, minul niisugune kogemus veel puudub. Füüsiliste võimete testides olen olnud nendest isegi parem. Taseme poolest ei saagi üks profimängija olla teisest siin palju kehvem- sellisel juhul ta siin poleks. Kui mängin põhimeeskonna eest sõprusmängudes, siis löön väravaid, ning ka trennides tunnen et olen nendele võrdväärne konkurent.
Mis on peamine vahe eesti ja inglise noorjalgpalluril?
Inglismaal on konkurents kordades tihedam, noored teevad akadeemiatega kuni 16 aastaseks saamiseni aastaseid lepinguid, ning sellest grupist, mis alustab näiteks 10 eluaastast, teenib niiöelda “ scholarshipi” 16selt heal juhul üks-kaks mängijat. Igal aastal peab mängija tõestama, et ta on väärt seda kohta akadeemias, muidu antakse see kellelegi teisele. Samuti on tohutu vahe millistes tingimustes treenitakse. Kunstmurul praktiliselt trenni ei tehtagi, kogu varustus on klubi poolt ning lapsevanematel ei ole mingeid rahalisi kohustusi klubi ees.
Meedias ilmunu põhjal tundis omal ajal sinu vastu huvi ka PSV, kelle noortetöö ja klubi renomee väga andekaid pallureid hankida ja neist tõelised tippmängijad vormida (Romario, Ronaldo, Gullit, van Nistelrooy, Cocu, Robben pluss lugematu hulk kõrge rahvusvahelise klassiga muid pallureid) on nii maailmas kui Euroopas teada tuntud. Mis ajendas sind otsustama suht tagasihoidliku ja noori talente mitteligitõmbava Derby County kasuks?
Eelkõige otsustasin Derby kasuks, kuna mulle meeldib Inglismaal mängitav jalgpall ja juba siis mõtlesin, et päris profina näeksin end ideaalvariandis mängimas just Premier League’s. Inglise liiga on siiski parimaid maailmas ja siinses esiliigas on hea võimalus jääda silma suurtele klubidele.
Kas sinu arvates on praegu Eestis veel poisse, kes oma tasemelt võiks mängida näiteks Inglismaal nagu sina? Millistest oskustest neil jääb puudu ja mida tuleks sinu arvates eestis noorte jalgpallurite treenimisel kõige rohkem silmas pidada?
Kõige suurem puudus on see, et ei suudeta mängida kõrge tempoga 90 minutit. Füüsiline ettevalmistus on absoluutselt teisel tasemel- kui Inglismaal teevad treenerid juba 12-13-aastastele poistele lisaks huvitavatele pallitreeningutele ka raskeid vastupidavuse treeninguid, siis Eestis selles vanuses poiste trennides on jalgpall ainult lõbu. Viimasel ajal on Eesti meedias silma jäänud jutt, et praeguse aja noored ei näe piisavalt vaeva ning ei treeni ennast individuaalselt. Tegelikult on viga treeningprogrammides, sest näiteks Inglismaal ei kujuta ma ette, et mõni 13-aastane noor käiks treeningplaani väliselt jooksmas. Esiteks on trennid füüsiliselt juba niigi nii rasked, et vabal ajal ei jõua enam midagi lisaks teha, teiseks ei lubaks seda treenerid, sest see rikuks ära täpselt plaanitud programmi. Lisaks füüsilisele on suureks probleemiks ka treeningute ning seetõttu ka mängude tempo. Ise erinevates noorteklassides Eestis mänginud olles mäletan selgelt, kuidas mängudes oli alati palli saades palju aega ja ruumi ning võis enne ärasöötmist teha 4-5 puudet. Inglismaal on juba väikeste poiste sõprusmängudes tempo nii kõrge, et mingit keskväljal triblamist näeb väga harva- kogu mäng käib enamasti 1-2 puutega ning pidevalt avanedes. Nii on nad 16-aastastena selle tempoga nii ära harjunud, et pressingu all mängimine ei tekita enam mingeid probleeme. Siit tuleb sisse ka suur vahe näiteks U17 valikmängudes, kus Eesti kahjuks alati suuri kaotusi saab. Eesti noorteliigades ilma teinud noored peavad esimest korda elus mängima jõuliste, agressiivsete vastastega, kes pärast su kahte puudet juba võtavad palli jõuga ära ning alustavad omakorda enda kiiret söödumängu.
