Aivar Pohlak stipendiumiprobleemist: klubide uste kinni panemine ei saa olla arvestatav võimalus

Eesti Jalgpalli Liidu ning FC Flora presidendi Aivar Pohlaku sõnul on pallimängude stipendiumiprobleemis süüdi seaduse lai tõlgendamisvõimalus. Kuid erinevalt korvpalliklubijuhtide ähvardustest ei pea Pohlak jalgpalliklubide uste sulgemist võimalikuks variandiks.

Milline on jalgpalliliidu seisukoht kõnealuses stipendiumiküsimuses, milline lahendus oleks täna kõige õigem ja õiglasem?

Maksuvabade stipendiumide maksmise võimalus tulumaksusoodustusega MTÜdele on olnud käesoleval sajandil riikliku sporditoetamise põhiline mehhanism. Samas on kõnealune võimalus sõnastatud seaduses mõisteid lahti selgitamata, mis jätab laia tõlgenamisvõimaluse nii ühes kui ka teises suunas.

Kogu eelpooltoodust lähtuvalt võiks kõlada mõistlikult idee istuda maha vastavate ministeeriumide ehk siis rahandus- ja kultuuriministeerium, EOK ja juhtivate alaliitude tasandil ning arutada kogu probleem laiapõhjaliselt läbi, mis peaks päädima täpsete regulatsioonideni viivate kokkulepetega, millest kõik saavad ühtemoodi aru.

Korrastamine oleks vajalik juba näiteks selleks, et kirjeldada ära, millistest spordivaldkondadest kõnealuse soodustuse juures räägime - praegu on ühesuguses olukorras nii konkreetselt sporti arendavad ja tippu pürgivad klubid kui ka sisuliselt enese vormishoidmise teenust pakkuvad jõusaali- ja aeroobikaklubi tüüpi asutused. Kujutan ette, et tippspordi jaoks võiks Eesti riigil siiski
eksisteerida õiglane ja mõistlik toetamise süsteem, sest meie lahjeneva rahvustunde jaoks on spordisangarite tegudel oluline toetav tähendus ja kommertsalustel selle toimimas püsimine ei ole Mandri-Euroopa väikseimas rahvusriigis võimalik.

Isiklikult olin pikalt maksuvabade stipendiumide maksmise võimaluse vastu ja leebusin alles siis, kui taipasin, et nimetatud asjaolu vastab Eesti spordi olemusele. Meie riigis pole profispordi loogikat ja sportlased tegelevad enesearendamisega eesmärgiga jõuda elukutseline staatuseni välismaal - see aga vastab täpselt stipendiumi olemusele.

Ilma riiklike toetusmehhanismideta oleks meie spordisüsteem individuaalalade poole kaldu, sest nendega tegelemine nõuab oluliselt vähem erinevaid vahendeid. Lisaks eelpool mainitud rahvuslikele tähendustele saab pallimänge käsitleda ka kui rohkete töökohtadega elukutset välismaal ja kui vaadata, kui palju pallimängijaid teenib leiba välismaal profidena, siis julgeksin öelda, et ilma riikliku toetusmehhanismita pilt selline ei oleks, mis kindlasti tähendaks ka seda, et elu oleks mõnevõrra vaesem.

Vandenõuteoreetikud pakuvadki, et juhtunu üheks ajendiks on ka individuaalalade kahanev populaarsus võistkonnaaladega võrreldes. Selline suundumus on siiski sarnane kogu maailmas toimuvaga ja seega tänapäeva tingimustes loomulik.

Mida tähendaks FC Florale või teistele Eesti tippjalgpalliklubidele varitsev oht, et stipendiumi enam maksta ei saa? Kas kasvav maksukoormus võib tingida klubide hinguseleminekut nagu on täna väljendanud Kalev/Cramo juhtkond?

Loomulikult tähendaks maksuvabade stipendiumide maksmise võimaluse äravõtmine või ebaseaduslikuks kuulutamine hoopi kogu tippspordile, aga julgeksin siiski väita, et jalgpalliklubid suudavad olukorras ümber orienteeruda ja tegutsemise eesmärke ümber vaatama ei pea, sest läbi tippklubide litsentseerimise nõuab jalgpalliliit nende käest juba ka praegu enamat, mis tähendab, et ainult stipendiumide maksimisele oma edu üles ehitada pole olnud võimalik. Minu viimasele väitele olen saanud kinnitust ka erinevatel koosolekutel, mida on probleemi kerkimisel peetud.

Jalgpalliliidu poole pealt võin ka kinnitada, et oleme eelmisel aastal erinevatel tasanditel kogetu põhjal - maksunõuete esitamine, koosolekud ja kohtumised riiklikul tasandil - karmistanud 1. jaanuarist 2014 nõudeid, millele sportlaste ja töötajate tasustamine klubides peab vastama ehk siis püüame püsida jätkusuutlikena ja vältida nö uste kinni panemist, mis ausalt öeldes ei saa
olla üldse arvestatav võimaluski.