Kõik selle mänguga seonduv oli eriline - esimest korda valmistati A. Le Coq Arena muruväljak ette märtsikuiseks mänguks, seejuures soosis ilmataat kohtumise toimumist, sest 18. märtsil mõõdeti staadionil õhutemperatuuriks +15,8 kraadi; tegemist oli esimese Eesti - Venemaa mänguga pärast Eesti iseseisvuse taastamist ning selle kokkuleppimine oli keeruline; tribüünidel segunesid Eesti ja Venemaa pooldajad ning osade Venemaa poolehoidjate loosung, mis viitas sellele, et 1940. aasta peremehed on tagasi tulnud, viis kähmluseni politseiga ja korrarikkujate kinnipidamiseni; Narvas sündinud Valeri Karpin oli sünnimaal tagasi Venemaa koondise särgis.

Kõige krooniks aga loomulikult tulemus. Andres Oper viis Eesti 10. minutil juhtima, kuid Vladimir Bestšastnõhh viigistas 8 minutit hiljem. 2002. aasta MM-finaalturniiriks valmistuv Venemaa sai aga šokeeriva kaotuse, kui Operi teine tabamus - eeltöö vahetusest sekkunud Aleksander Saharovilt - tegi 86. minutil lõppseisuks 2:1. See oli midagi enamat kui võit.

"Mäletan, et tegu oli tõeliselt suure päevaga. Esmalt ei osanudki hoomata, millega hakkama saime, aga kui nägin, mida eestlased pärast mängu tundsid, siis mõistsin," meenutab toonane koondise peatreener Arno Pijpers.

"Läksin pärast mängu koju. Elasin vanalinnas, pidin auto parkima veidi kaugemale ja jala koduni kõndima. Nägin teepeal, kuidas inimesed pidutsesid. See oli uskumatu," ütleb hollandlane.

"Käisin toona eesti keelt õppimas ja läksin mõni päev pärast mängu tundi. Vabandasin esmalt, et polnud saanud vahepeal seoses koondise mängudega tundides osaleda. Õpetaja aga vastas mulle: ära vabanda pärast sellist võitu."

"Lisaks emotsioonidele tuleb öelda, et ka meie mängupilt oli tolles kohtumises väga hea. Avaldasime Venemaale survet ja võtsime oma järjekindlusega lõpuks võidu."