MOTO GP BLOGI | Marquezi strateegia töötab jätkuvalt
Sachsenring on väga eriline ja selgelt eristuv rada võrreldes teiste radadega, kus MotoGP sarja tsiklid sõidavad. Ometi suudab üks mees võita üheksandat korda järjest. Jah, kuninglikus klassis oli see alles kuues võit, kuid see ei vähenda Marquezi fenomeni.
Ligi 90 000-pealine publik, kes oli võidusõitu vaatama tulnud, ei pidanud pettuma. Paljudel samad küsimused, kas Marq Marquez võtab järjekordse võidu ja kes võiks olla reaalne Marquezi ohustaja. Treeningud ja kvalifikatsioon näitasid, et kangeid konkurente on palju. Andrea Iannone, Jorge Lorenzo, Danilo Petrucci olid kõik väga kiired, kuid paraku võidusõidus jäid nad kõik poodiumilt välja. Kõige parema stardi tegi Lorenzo, kes haaraski kohe liidriohjad.
Esimesel kolmandikul võis näida, et Marquezil on keeruline Lorenzot edestada. Lisaks näitasid väga head kiirust veel Valentino Rossi ja Andrea Dovizioso. Taas kord sama stsenaarium, mida oleme näinud viimsed 6 aastat. Marquez läheb liidriks, hakkab vahet kasvatama ja võidab võistluse. Õnneks see nii lihtsalt seekord ei läinud ja konkurendid tegid asja väga põnevaks. Kui eelmisel aastal oli ainult Jonas Folger see, kes Marquezi surve all hoidis, siis seekord oli esikohanõudlejaid rohkem. Marquez jälgis pikalt, kuidas Lorenzo ees sõidab. Ei olnud vaja liigset riski võtta ja nii ta ootas, millal Lorenzo Ducati all olevad rehvid „väsima“ hakkavad ning millal on õige aeg otsustav käik teha. Kui sõidetud oli pool võistlusmaast, võis näha, et Lorenzol on probleeme. Kui algselt arvasin, et probleemne on esirehv, siis hiljem selgus, et hoopis tagarehv. Tagarehvi kulumise tõttu ei saanud Lorenzo kasutada pidurdamisele omast tehnikat ja seetõttu pidi viimastel ringidel loovutama mitu kohta. Võib öelda, et kuues koht oli maksimum. Kuid kui üks konkurent langeb, siis teised tõusevad.
Teise ja kolmanda koha eest käis tuline võitlus. Kõige kindlam näis olevad Rossi, kes tegi väga head ja veatut sõidu, kuid paraku hetke Movistar Yamaha pole Repsol Hondale võrdväärne vastane. Ainult Rossi kogemus ja oskus võtta võistlusest maksimum hoiab teda kõrges mängus ja tegelikult ka tiitliheitluses. Pikalt sõitis Rossi teisel kohal ja vahe Marqueziga oli kahe sekundi piires. Kui oli jäänud sõita 7 ringi, tegi Marquez otsustava käigu ja hakkas kiirust lisama, sest tundis, et tagumine pehme seguga rehv annab selleks võimaluse. Oli ta ju proovinud treeningutel kõiki rehvisegusi ja nii üllatav kui see ka pole, siis kõige pehmema seguga rehv pidas kauem vastu kui keskmise ja kõvema seguga tagarehv. Seega Marquezi strateegia töötas taas, nii nagu see on sellel aastal ja eriti Sachsenringil tavaks saanud.
Kui 3-4 ringi enne lõppu võis arvata, et esikolmik on paigas ja erilist põnevust etapp enam ei paku, siis nii see polnud. Maveric Vinales, kes oli vahepeal langenud esikümne piirimaile ja keda poodiumi nõudlejate hulka enam ei arvatud, hakkas sõidu lõpu osas meeletut tempot tegema. Teame, et Vinalses ei saa täis paagiga väga kiiresti sõita ja see probleem on teda saatnud terve see hooaeg. Antud etapp polnud mingi erand ning mida lõpupoole võistlus liikus, seda kiiremaks Vinales läks. Just viimased ringid olid need, kus Vinalese oli konkurentidest ringi peale üle sekund kiirem. Järjest möödus ta konkurentidest ja ei jäänud palju puudu, et teine koht võtta ja Valentino Rossi kolmandaks lükata.
Lehviv ruudulipp oli see, mis Rossi päästis, kuid mõlemad Movistar Yamaha sõitjad poodiumil oli suurepärane tulemus just meeskonnale, sest ei ole Sachsenring selline, mis sobiks Yamahadele. Seega, kui võitja võis olla prognoositav, siis järgmised kohad kindlasti mitte. Hea on see, et võitja ajavahe järgmistega iga aastaga väheneb ja esikoha konkurents tiheneb. Usun, et järgmine aasta pakub Sachsenring üllatuse ja kõrgeimail poodiumiastmel on keegi teine.
