KOMMENTAAR: Viis asja, mis on vormel-1 sarjas mäda

Ülevaade probleemidest, mis kuninglikust võidusõidusarjast täit naudingut saada ei lase.

Siinkirjutaja plaan oli artikkel pealkirjastada ka "viis asja, mis vormel ühte põhja veavad", kuid see olnuks ilmselge liialdus.

Kirume, mis me kirume, kuid võidusõitu vaatavad paadunud fännid ju ikka edasi ning Briti meedia (vahel ka Saksa ja Soome) kannab oma sangareid sama tugevatel kätel. Spordialal on lihtsalt nii massiivne ajalugu ning mängus on üüratud summad, mida ühelt poolt meie silme all põletatakse ja teisalt - mille nimel mehed rajal kui ka boksiteel, veri ninast väljas ja eluga riskides, pingutavad.

1. Hulluks ajav reegliteraamat

Jalgpalliajakirjanikud pühivad reegliteraamatu tolmust puhtaks ja hakkavad seda lappama vaid siis, kui kajakas mängija jala pealt palli ära nopib ja sellega väravasse lendab, sest sellist olukorda ei saa lihtsalt ette näha ja see oleks harukordne.

Vormel-1 maailmas orienteerumiseks tuleb aga tunda kümneid ja sadu eri mõisteid ja nende kasutamise variatsioone, sest F1 pole ammu enam sõida-ja-tangi stiilis puhas võidukihutamine. Rehvide ja kütuse säästmine, pilootidele raadio teel edastatavad kodeeritud sõnumid ja kümned erinevad karistusviisid võtavad silme eest nii kirjuks, et see peletab potentsiaalsed uued vormel-1 fanaatikud lihtsalt telerite eest eemale. Mõistlikum on osta endale eBayst vana hea F1 2006 Playstationi mäng ning oma põrisev kaif sealt kätte saada.

Pole loota, et mõni peatükk või lehekülg sellest reegliteraamatust lähiaastatel ära kaotataks. Pigem vastupidi.
Kuvatõmmis vormel-1 kodulehe reeglite peatükist. See on vaid üks ekraanitäis reegliteraamatute peatükke. Teist samapalju on seal veel.

2. Tasulised kanalid võtavad võimust

Mäletan lapsepõlvest, kuidas paps vormelit vaatas, käes telekapult, mis iga 10 minuti tagant Soome MTV3 ja Eesti TV3 vahel klõpsutas, sest ühele hüppas kõige põnevamal hetkel reklaam vahele. Tasuta vormeliülekannet sai vähemalt Põhja-Eestis vaadata kahelt kanalilt. Kui sul pole oma telekapaketis praegu Saksa RTL-i ega soovi maksta Viasat Sport Balticu eest 10 eurot kuus, siis pead sa leppima virvendava interneti-striimiga. Või vaatama sõitu mitu tundi hiljem TV6-st kordusest. See aga eeldab terve päev silmaklappide ja ilma mobiilis sisselülitatud WIFI-ga ringi käimist.

Suurbritannias omandas hiljuti vormel-1 eksklusiivsed teleõigused 2019.-2024. aastani Sky kanal, mis sunnib sealset auditooriumi lõplikkult tasulisele ülekandele üle minema. Seni jagati maid teise õiguste omaniku Channel 4-ga. Tasuta jäädakse brittidele näitama vaid kodust Suurbritannia GP-d.

Mida see numbrites tähendab? Sky kanali tänavust Austraalia GP ülekannet jälgis Ühendkuningriikides 400 000 inimest, Channel 4 oma ligi neli miljonit. Daily Mail avaldas mullu, et 2014. aastal kaotas vormel-1 tasulise televisiooni pealetungiga 25 miljonit televaatajat. Aga asjal on ka positiivne külg - 425 miljonit televaatajat üle maailma jäi ju alles! Sõu läheb neist 25 miljonist hoolimata edasi.

3. "Ühesugused" kõrberallid ja kohad, mis positiivset reklaami ei vääri

Jaanuaris kritiseeris naftarahadega kõrbesse rajatud ringradasid Kimi Räikkönen, kellele ühe arhitekti väljamõeldud kurvid enam ammu pinget ei paku. Tihtipeale on nendes maades probleeme inimõigustega ning pole harvad ka olukorrad, kus protestijate meeleavaldused on etapi toimumise ohtu seadnud.

See ei tähenda tavaliselt, et võidusõidust nendel kõrberallidel asja ei saa - need on tihtipeale isegi põnevamad kui pikkade traditsioonidega San Marino ja Monaco etapid, kuid kui rada ise pilootidele midagi muud peale punktide ei paku, siis miks sinna aastast aastasse ikka ronitakse ja neid juurde ehitatakse? Vastust teate vast isegi. Vaevalt Mr Burns seda ala propageerimiseks "maapiirkondades" teeb.

Lisagem siia potti veel Venemaa GP ja Aserbaidžaan, mille peale muu maailm samuti pehmelt öeldes altkulmu vaatab. Esimene Sotši etapp toimus mäletatavasti 2014. aasta sügisel vaid mõned kuud pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. Boikoteerida keegi etappi aga ei julge, sest muidu võidakse sind sarjast välja visata. Asemele võetakse uus tiim, kes oma sisemise moraali sarja hüvanguks alla suudab suruda.

4. Enamus rahast läheb omanike tasku

Investeerimisfirma CVC hõiskas mullu suvel, et on vormel-1 pealt teeninud rohkem kui ükski teine F1 sarja omanik 65 aasta jooksul, olles 1999. aastast alates teeninud rohkem kui 14 miljardit dollarit.

Vormel ühes jagatakse suurem osa krõbisevat vastavalt eelmise aasta positsioonile konstruktorite karikas. See aga jätab väiksemad tiimid, kellel niigi pole võimalik Mercedese, Ferrari ja Red Bulliga rinda pista, surnud ringi, kui taamal pole just paista eriti paksu rahakotiga sponsorit.

Vormel-1 ligi kahe miljardi dollarilisest aastasissetulekust läheb pool tiimidele, teine pool sarja aktsionäridele. Tiimide rahast omakorda 23,7 % jagatakse kümne parema tiimi vahel võrdselt, teine 23,7 % vastavalt eelmise aasta kohale punktitabelis. 2,5 % saab endale veel Ferrari, sest neil on F1-ga erikokkulepe. Tiimid, kellel kümne hulka asja pole, saavad 10 miljonit.

2016. aastast sarjaga liitunud Haas, kellel ilmselgelt eelmisest hooajast tulemusi ette näidata pole, ei saa ka Ecclestone'ilt enne aasta lõppu ühtegi senti. Ellujäämisvõitlus on karm. 2010. aastal liitunud kolmest tiimist on tänaseks hingusele läinud kaks. Vaid Manor Racing suudeti tänu Indoneesia valitsuse toel sarja upitatud Rio Haryantole pankrotist päästa.

5. Kas F1 koosneb ikka parimatest sõitjatest?

Tihtipeale taban end mõttelt, kas 22 stardijoonele asuvat pilooti on ikka maailma 22 paremat vormelisõitjat, mida number 1 sarja nimes peaks ju tähistama.

Tänavu on suurima skepsisega vaadatud justnimelt eelmises peatükis osutatud Haryanto poole, kes Indioneesia riikliku kütusefirma toel Manorisse 15 miljonit eurot kaasa tõi. Hooaja esimesel sõidul ta katkestas, seega pole põhjust veel meest maapõhja kiruda. Aga mehe mitte just kõige rikkalikumat auhinnakappi (vaid üks tiitel 2009. aasta Formula BMW Pacific sarjast) vaadates on senine kriitika süsteemi kohta igati õigustatud.

Just rahalõhn oli see, mis Kevin Korjuse mõned aastad tagasi vormelimaailmast eemale peletas. "F1-sarja jõudmiseks peaks enne sõitma vormel-Renault 3.5 või GP2 sarjades, ja juba nendesse sarjadesse pead väga palju raha kaasa tassima. Ja kui sul hästi läheb, siis pead veel suurema rahapataka leidma, et F1-sarja tõusta. Kahjuks on see olukord tänapäeval selline. Ja sellepärast ma GT-sarja siirdusin, sest seal on elukutseliseks võidusõitjaks saada suurem võimalus kui jõuda vormel ühes," rääkis endine Lotuse noortetiimi sõitja eelmisel aastal Tehnikamaailmale.

Me ei saa kunagi teada, kuidas oleks vormel ühes hakkama saanud Korjus või Marko Asmer, kui mõlemat tiimi poleks meie jaoks kriitilisel hetkel tabanud finantskriisid. Vahepealkirjas esitatud küsimuse vastusele jõuame ilmselt oma mätta otsast vaadates lähemale paari-kolme aasta pärast, kui Ralf Aroni "noorteaeg" läbi peaks saama. Mullune F4 sarja võit oli igatahes väga kõva samm unistuste täitumise suunas.