Katkend Kimi Räikköneni elulooraamatust: "Võidusõitja kohta olen ma ikka sitaks palju joonud"
1970. ja 1980. aastate vormel 1 maailm erineb tänapäevasest märgatavalt. Autode kandmikud valmistati siis alumiiniumist, süsinik võeti kasutusele alles 1980. aastatel. Piloodid suitsetasid ja põlesid oma autodesse sisse. Nad elasid nii, nagu iga päev oleks viimane ja võis juhtuda, et oligi. Tarbitud õlut mõõdeti ämbritäitega ja sigarette plokkidega.
Kimi ei igatse taga ebaturvalisust ega õlut, vaid pingevaba, muretut ja sundimatut õhustikku. Võib-olla leidis ta killukese sellest McLareni boksis?
„Mingil juhul ei pane ma pintsakut selga. Noored ei taha, et kõik näeksid välja nagu Jackie Stewart! Mingeid klouniriideid ma selga ei pane, elu on selleks liiga lühike, et iga nõudmist täita.“ Nii ütles James Hunt, aga võinuks sama hästi öelda ka Kimi Räikkönen.
Hunt oli ahelsuitsetaja, kes tõmbas halvimatel päevadel 40 sigaretti. Kimi on juhusuitsetaja. „Noorena suitsetasin paar aastat, aga karjääri jooksul püsivalt mitte. Purjuspäi olen muidugi päris palju suitsu teinud, ja eks ma ole muidugi üsna tihti purjus ka olnud. Lotuse ajal tõmbasin teinekord nii boksis kui ka siis, kui me bossiga õlut käisime joomas. Pärast seda pole ma kuigi palju suitsetanud.
Mul on ju astma, nii et ma jätsin pideva suitsetamise maha. Aga mõnikord olen isegi ilma filtrita Norttit* (rahvapärane nimi North State'i sigarettide kohta - toim) teinud. Hommikul ajab väheke köhima küll. Ja nad kõik teavad, et teinekord ma teen põsktubakat, aga selle kohta pole keegi midagi öelnud.“
Viinajoomistraditsioonid Inglismaa võidusõiduringkondades ulatuvad kaugele minevikku ja need püsisid elujõulisena ka McLareni pundis. Kimi austas traditsioone ja leidis lähiringkonnast oma hobile toetajaid. Mehaanikud ja rehvimeeskond olid loomulikult kõrvust tõstetud, kui piloot nendega koos tina pani.
„Võidusõitja kohta olen ma ikka sitaks palju joonud. Ilmselt ka kõigi teiste eest ja mitu korda. Aga enam mul pole sellist seisu, et ma ootaks, kuidas hooaja lõppedes saab jälle jooma hakata. Ning ma ei oota, et saaks ainult karjäär läbi, siis hakkame tinutama. Ma olen nii palju joonud, et rohkem pole vaja.“
James Hunti arusaam mõnusast õhtust oli selline: lobisetakse sõpradega teleka ees, take away-toit nina ees, mõned õlled ja vahest ka marihuaana. Kimi praegune arusaam toredast õhtust erineb sellest kõvasti, aga on selge, et oma peopanemisaastatel ei reserveerinud temagi lauda Michelini tähtedega restoranis.
James Hunt nägi meetri kauguselt pealt lähedase konkurendi Ronnie Petersoni võitlust surmaga 1978. aastal. Ta oli esimene, kes rootslase põleva auto juurde tormas ja meest aidata püüdis. See ja mitu muud saatuslikku õnnetust olid põhjus, miks Hunt üha enam hirmu tundma hakkas.
„Ma kardan mõtet surmast pagana palju. Mõtlen vahel, mis tunne on olla surnud ning kas surmajärgne elu on olemas. Ma tahan sellest värgist lahkuda, kui on õige aeg. Vabatahtlikult. Selle nimel pean ma elus püsima ja mootorispordis tähendab see, et tuleb nii palju kui võimalik riske vältida. Võistlemine hoiab mind elus, aga samal ajal ajab see mulle tohutu hirmu nahka.“
