BMX-i pisikusse nakatas Leoki tema kuueaastane poeg Sebastian, kes ise samal võistlusel kaheksa-aastaste poiste klassis neljanda koha sai.

"Algul käisin lihtsalt Sebastianiga kaasas, aga siis ostsin ka endale BMX-i ratta ja hakkasin sõitma. Enne võistlust olin trenni teinud viis-kuus korda, nüüdseks juba kaheksa. Väga mõnus on. Plaanin rohkem käia," rääkis Leok Delfile. "Jalgrattaklubi Velo nägi mind ükskord Tähtveres sõitmas ja kutsus võistlema."

Kuidas ikkagi õnnestus motokrossimehel oma ala proffidele silmad ette teha? "Ma ise ka ei tea. Kindlasti oli seal minust kiiremaid poisse ka, aga läks lihtsalt kuidagi nii, et sain teise koha. Laupäeval olin ajasõitudes teine, pühapäeval sai eelsõitudest finaali kolm sõitjat ja nii me kolmekesi stardist minema läksime."

Leok peab BMX-i sõitu motokrossi kõrval heaks vahepalaks, mis aitab talvel keha tegevuses hoida. "Ega need alad teineteisest väga palju ei erinegi. Hüppetunnetust pead omama. Harjumatu on ainult see, et BMX on väiksem, ei leia nii kiiresti tasakaalu. BMX on rohkem nagu sprint - üks ring ja kohe ongi finiš. Motokrossis on vaja rohkem võhma treenida. Kuna talvel tsikliga nagunii Eesti ilma pärast sõita ei saa, siis on see väga hea trenn ja Tartus on selleks väga head võimalused," sõnas ta.

Paljud endised BMX-i sõitjad on tippmotokrossi peale üle läinud, nagu näiteks möödunud hooajal MX1 klassi MM-sarjas viienda koha saanud Prantsuse äss Gautier Paulin. Leoki sõnul pole võimatu ka teistpidine karjäärimuutus, kuid ise ta esialgu professionaalse BMX-sõitja elukutse peale ei mõtle.

"Eks näis, mis elu toob. Praegu ma kindlasti nii osav ei ole, peab natuke harjutama. Võtan praegu rahulikult. Teen trenni rohkem oma lõbuks. Ei taha üleliigseid riske võtta. Järgmiseks aastaks on leping tiimiga olemas, ei tahaks neile öelda, et vigastasin end BMX-iga kukkudes," rääkis Leok.