Romaniacsi teine off-road päev: eestlased stabiilsed, Iron klassi võit tuli ära
Silver klassi tulemused olid eile üsna stabiilsed. Kui esimesel päeval lõpetas Toomas Triisa sõidu 20. positsioonil, siis teise päeva tulemuseks oli 26. koht, mis asetas ta ka üldtabelis samale kohale. Teine silveri klassi mees Riho Kollist lõpetas sõidu 92. positsioonil ja on üldtabelis 90. kohal 112 veel konkurentsis oleva mehe seas. Kollist kirjutas sotsiaalmeedias, et see üheksatunnine võistluspäev oli tema elu raskeim ja et silveri klass on hullumeelne ning pole mõeldud normaalsetele inimestele.
Tänasel sõidupäeval ootab kõiki ees rohkelt uusi rajalõike, kus tõusud ja langused on kuni 2000-meetriste mägede pealt. Korraldajate sõnul saab tänane päev olema kogu võistluste metsikuim ja raskeim. Silveri klassi sõitjad startisid 129 kilomeetri pikkusele rajale, mille kiireimaks läbimiseks on prognoositud neli ja kolmveerand tundi ning pikimaks ajaks üheksa tundi.
Silveri klassist väheke kergemas Bronze klassis on konkurentsis endiselt seitse eestlast. Parimaid tulemusi näitab juba teist päeva järjest Elary Talu, kes lõpetas päeva kuuendana. Kiireimast mehest jäi tema tulemus alla vaid veidi vähem kui kaheksa minutit, mis arvestades päeva ja raja pikkust - 130 kilomeetrit - on väga hea tulemus. Üldtabelis asub kolmandat korda Red Bull Romaniacsil osalev Talu nüüd viiendal kohal.
Esimesel päeval startis Talu 86ndalt kohalt ja lõpetas neljandana. “Riskisin päris palju ja pingutasin tublisti, õhtuks olin ikka väga läbi, aga tuli hästi välja. Kuna startisin nii tagant, oli rahvast mägedesse ülesminekul päris palju ees ja pidin ootama, sest ma ei saanud neist mööda, muidu oleks saanud veel kiiremini,” sõnas Talu. Talle esimese sõidupäeva rajad sobisid hästi, kus sai hea hooga sõita. “Teise päeva hommikul oli rohkem nikerdamist, esimese päeva keskmine kiirus oli kõrgem kui teisel,” seletas ta.
Teise päeva hommikul tuli Talul silmad lahti saada juba kella viiest, et kiirelt süüa ja juba enne kuut tuli Sibiu linnast oma mootorrattal ligi 40 kilomeetri kaugusele stardipaika sõita. “Hommikul on ikka päris hull uni, see mulle ei istu, aga kõigil on samad tingimused,” ütles Talu. Rajal tuli seekord ette ka väheke segadust, sest suunavad viidad näitasid ühele poole, aga GPSi navi hoopis teisele poole, kuid Talul õnnestus siiski õiget rada sõita. “Kõige lõpus oli mööda jõge ülestulek, kus suured kiviastangud, mis on väga libedad ja samas on vesi ka niimoodi, et sa ei näe, kui sügav see kusagil on – see oli ikka päris trikikas koht. Hommiku poole oli kas kastest või oli öösel vihma sadanud, suured rohuväljad väga libedad, kust tuli mööda loomade sisse tallatud kitsaid radu sõita, see oli ka päris keeruline, sest nii libe oli,” kirjeldas Talu keerukamaid kohti rajal.
Ka Martin Leok, kes teise päeva sõidus oli kohe pärast Talu seitsmes ja samal kohal ka üldtabelis, sõnas, et temalgi ei jagu julgust mööda kõrge rohuga heinamaad kihutada, kus ta ei näe rohu sisse, mis seal ees oodata võib. “Osad julgevad ja riskivad,” märkis Leok. Rumeenias võistleb ta esimest korda. “Võtan rahulikult ja õpin iga päevaga väga palju. Teise päeva hommikul oli navigeerimisoskus väga oluline – juba teisel sirgel panin õigest kohast mööda. Kõik on öelnud, et tuleb iseendale kindlaks jääda, aga vaatasin, et üks mees läheb otse ja panin ka tema järgi, aga pean ikka ennast usaldama. Pärast sõitsin ka ühe argentiinlasega koos ja kui tema keeras, keerasin mina ka, aga tegelikult poleks pidanud,” seletas Leok. Ta lisas, et mitmetes kohtades olid teetähised tõepoolest ära muudetud ja nendega oli rohkelt segadusi. Õige rada on märgitud sinise lindiga, vale suund kollasega, kuid pöörete peale olid sattunud kogemata just kollased lindid, ehkki navi suunas just sinna ning eestlased püüdsid siiski navi juhistest kinni pidada ja said õigele rajale.
Head sõitu Bronze klassis tegi ka Jarko Metsis, kes lõpetas 26. kohal ning on nüüd üldtabelis 30. Metsis ütles, et teise päeva rada oli just temale sobiv, kus oli pikki ja laugeid kurve ning rada ei olnud liiga raske. “Esimesel päeval oli rada selline Eesti mudase enduro sarnane, mis ei ole mu lemmik, esimesse päeva mahtus ka sillalt koos tsikliga üleni vette kukkumine, nii et üks kohalik aitas mind sealt välja. Tõstsime tsikli püsti, lasime vee välja, puhastasin karburaatori ja sain sõitu jätkata,” kirjeldas ta.
Janar Kukk teisel päeval nii hästi ei esinenud, kui esimesel ja lõpetas sõidu 38. kohal, mis üldtabelis langetas teda koha võrra allapoole 31.-ks. Temagi kurtis raja märgistusega seotud segaduste üle. “Sõidad teeotsast mööda, keerad ringi, vaatad GPSi, aga sekundid jooksevad,” märkis Kukk. Hommikune libedus oli tema jaoks samuti väga häiriv, mistõttu ei õnnestunud head sõidurütmi kätte saada. “Metsis startis minust tagantpoolt ja hommikul kohe jõudis kuus minutit järgi sõita ja must mööduda,” märkis Kukk.
Ragnar Valdstein lõpetas teise sõidu 52. kohal, mis üldtabelis paigutas ta 230 mehe seas 51. positsioonile. Teda tabasid juba esimesel viiel kilomeetril kolm suurt kukkumist, kuid õnneks jäi nii mees kui ratas terveks. “Ei tasu kohe alguses stardis kihutama hakata, keha pole veel soe ja meel pole erk. Öösel ei saanud magada ka korralikult, poole tunni kaupa. Keha saab nii suure koormuse ja on vist šokis,” kirjeldas Valdstein.
Bronze klassil tuleb kolmandal off-roadi päeval läbida 129 kilomeetrit, mille kiireimaks ajaks on prognoositud neli ja pool tundi ning maksimumaeg, mida ületada ei tohi, on kaheksa tundi.
Kui esimesel päeval läks Iron klassi sõitjal Rene Jerbachil oma klassi võit rajal tekkinud segaduste ja eksimuste nahka, siis teisel päeval võttis mees eesmärgiks ainult iseend ja naviseadet usaldada. Kui muidu oli Iron klassis teise off-road päeva 108 kilomeetri läbimise parimaks ajaks ette antud kolm tundi ja nelikümmend minutit, siis Jerbach näitas tõelist meisterlikkust ja läbis päeva kõigest ajaga 3:17.54, edestades teist kohta rohkem kui viie minutiga. Iron klassi üldtabelis tõusis ta 11. kohale. Jerbach ise sõnas, et seekord ei teinud ta ühtki sõiduviga, ainult korra eksis ta teelt 200 meetrit kõrvale. “Viimases lõpus läks tee üles kõrgele mäkke pilvedesse, kus oli nii pime, et raske oli teisi sõitjaid ees näha. Päris külm oli seal ja tundus, nagu lund oleks pilvedest tulnud,” kirjeldas ta.
Kolmandal sõidupäeval tuleb Iron klassi meestel läbida 120 kilomeetrit, mille kiireimaks ajaks prognoositud 4 tundi ja 25 minutit, maksimumajaks 7 tundi.
