Krossikoolitaja Hannes Prikk: motokrossiga alustada pole kunagi liiga hilja
Hannes on vabakutseline näitleja: “Viimastel aastatel olen tihedamalt tööd teinud Kuressaare Linnateatris ning Kukruse Polaarmõisas. Suved olen veetnud vaheldumisi Kuressaares või Kukrusel, päeval viin poja sõitma ja õhtul mängin etendust.”
Käbi ei kuku kännust kaugele vol 1
Hannes, nagu ka väga paljud teised motokrossiga tegelejad, on saanud krossipisiku oma vanematelt. “Mu isa sõitis omal ajal motokrossi, alguses soolotsikliga ja hiljem oli ta Rein Kochi korvipoiss. Tema pani vanema venna Andruse ka krossi sõitma ja ma ka siis proovisin,” meenutab Hannes. “Esimesed tiirud tegin koduhoovis Tabasalus. Radu oli meil läheduses kaks: Ranna speedway kõrval oli krossirada ja teine Harkujärve aiandi juures. Esimene võistlus oligi mul 10aastaselt just aiandi taga asunud krossirajal. See toimus septembri kuus, nägin isegi ruudulist lippu enda ees lehvimas. Siiski ma tulemust kirja ei saanud - ei läbinud ettenähtud distantsi. Peaaegu 6 aastat osalesin aktiivselt võistlustel, tulemuste koha pealt olin selline harju keskmine. Siis tuli pikem paus ning pärast keskkooli läksin Viljandi Kultuurikolledžisse näitlemist õppima.”
Käbi ei kuku kännust kaugele vol 2
“Kui mu esimene poeg Pärtel oli paariaastane, käisime Sakus krossi vaatamas ja vana arm tuli tagasi,” räägib Hannes. “Samas sain aga aru, et vaadata on ju poole ägedam, kui ise sõita. Käisin korra ise ka MMM-il proovimas, motokross on ikka raske töö ja imetlen poisse-tüdrukuid, mehi-naisi, kes motokrossiga tõsiselt tegelevad.”
“Peale Sakus võistlusel käimist tekkis meil probleem, kuidas poiss esialgu proovida saaks. Õnneks korraldas Yamaha keskus testipäeva, kus oli võimalik proovida väikest tsiklit PW 50. Abirattad olid all ja sõit läks lahti,” räägib Hannes oma poja esimesest sõidukogemusest. “Seejärel soetasin juba ise kasutatud PW ja poiss põristas suvel sellega Saaremaal ümber heinakuhja. Ma tegin tööd ja poiss sõitis. Ostsin PW-le ka abirattad, kuid neid vaja ei läinudki. Pärtel õppis jalgrattal ilma nendeta sõitma ja tsiklisõit läks samuti ilma. Ma ei poolda tsiklile abirataste lisamist. Pigem las laps õpib korralikult jalgrattaga tasakaalu selgeks, siis on ta keha valmis ka tsiklisõiduks. Soovitaksin tasakaalurattaga (Strider jne) alustada, kuid tsikliküpsed on ikkagi jalgrattal sõitjad. Jalgrattasõit nõuab väheke tugevamaid lihaseid ja paremat koordinatsiooni. Rattaga sõitmine on ju lapsele ikka paras väljakutse - mitut asja tuleb korraga teha.”
Motokross olgu eelkõige fun!
“Pärtel oli umbes neli ja pool, kui talle 50cc KTM-i ostsin ja ta proovis MMM-il esimest korda võistelda. Kui ta sai 5aastaseks, osales ta Kosel “Tanel Leok ja sõpradel”, mis oli ka EMV etapp minu mäletamist mööda,” räägib Hannes. “Tagantjärele mõeldes alustasime võistlemisega natuke vara, polnud endal kogemusi ja samas ei teadnud ju laps, mida võistlused üldse tähendavad. Minu viga oli selles, et võtsin ise võistlemist liiga tõsiselt.”
“Nüüd olen aru saanud, et motokross peaks olema ennekõike puhas lust ja rõõm. Nii vanemale kui lapsele,” tõdeb Hannes. “5-6 aastane laps tegelikult ei taju veel, mis see võistlus on. Tema jaoks võib see olla hoopis midagi muud kui kihutamine. Talle võib meeldida lihtsalt sõitmine, võistluste atmosfäär, toredad inimesed või mis iganes. Lapsevanem “teab” samas väga hästi, kuidas peab sõitma ja mida peab tegema ning sellest tekibki konflikt. Vanemate ootused on tavaliselt suuremad kui lapse omad, mis omakorda põhjustab liigseid pingeid mõlemale.”
Hannes jätkab: “Seda konflikti saab väga lihtsalt lahendada. Tuleb lapsega rääkida, mis talle meeldib ja mis mitte. Loomulikult on see pikem protsess, sest 5-6 aastane ei oska end niimoodi väljendada kui 7-8 aastane. Eks see üks motokrossi suur häda ole, et liiga palju on vanemate peal, samas on seda võimalik pöörata ka vooruseks. Lapsega saab veeta ju kvaliteetselt aega, kui suhtuda temasse kui võrdne võrdsesse. Laske lapsel ennast ka õpetada. Ma rääkisin oma poisiga läbi, mida ma raja ääres teha võin ja mida mitte. Tuli välja, et kõige parem oleks, kui ma olen kusagil lihtsalt olemas ja vahel innustaks. Laps on ikka väga hea abiline, mul poeg aitab näiteks teooriat praktikasse viia ning annab tagasisidet, mis töötab, mis ei. Ebamääraste märkide edastamine nii võistluse kui trenni ajal ei anna midagi. Ma võin ju näidata, et keera sirge peal gaasi. Mis ta selle infoga teeb? Tal võib murekoht olla mujal kui gaasi keeramises. Õpetamine ongi raske töö, sellega tegeleb pedagoogika. Vallo Hein on kirjutanud hea ja lihtsa raamatu "Spordipedagoogika". Soovitan krossipapadel-mammadel seda lugeda.”
“Krossipapa” vs “tavaline” isa
Tegelikult peab arvestama, et võistlusolukord on pingeline ka vanematele. “Kuigi see pole nende teha, mis rajal sünnib. Sel hetkel tuleb usaldada oma last ja mitte sekkuda tema tegevusse. Paratamatult kandub vanemate pinge üle lapsele ning see võib segada tal keskendumist olulisele ehk sõitmisele. Viimasel ajal olen võistlustel jälginud lapsi ja vanemaid. Natuke kurb on vaadata, et enamik poisse, kes sõidult tulevad, on mornid. Paljud isad võtavad siis poiste vigade kallal, sealjuures märkamata, et lapsed tegid ju head sõitu. Oli palju hetki, mis neil suurepäraselt õnnestusid,” räägib Hannes. “Lõputu vigade kallal norimine võib lõpuks lapse viia selleni, et ta ei julgegi vigu teha. Viimane on aga väga vajalik õppimiseks. Inimene õpib vigadest. Võib isegi öelda, et vead on vägagi toredad asjad, neist saab õppida. Eks see oleneb ka eesmärkidest, ilmselt on paljudele oluline koht ehk tulemus. Siiski tasub meeles pidada, et saavutatud koht on mingisuguse tegevuse tagajärg. Võib siis öelda, et eesmärk on kohast või tulemusest kaugemal. Mis see eesmärk siis on? Igaüks peab sellele ise vastuse otsima.
Samas pole krossipapade probleem pole ainult motokrossis, selliseid "papasid" on kindlasti ka enamikul muudel spordialadel.”
“Teisalt on endistel sõitjatel-isadel muidugi see eelis, et nad on alaga tihedalt kokku puutunud ja teavad, millega tegu on. Samas laste sporti suhtumise määrab ikkagi inimese enda maailmavaade ning isiklikult arvan, et siin vahet pole, kas isa on endine krossisõitja või praegune insener. Mis puutub õpetamisse, siis koolides on ju ka tohutu hulk näiteks matemaatikaõpetajaid, aga häid pedagooge on vähe,” nendib Hannes.
Motokrossist üksi ei piisa
Et saada heaks krossisõitjaks ei piisa ainult heast tsiklivalitsemisest. Vaja on ka suurepärast füüsist ja oskust oma vaimu juhtida. “Ma olen ääri-veeri poiste käest uurinud, et mis trenni nad veel teevad. Üsna palju saan vastuseks, et nad ei teegi muud, kui sõidavad ainult tsikliga. Minu meelest on see liiga ühekülgne lähenemine ja suurendab oluliselt vigastuste riski,” räägib Hannes.
“Lapsed vanuses 6-10 aastat peaksid päevas olema vähemalt 60 minutit füüsiliselt aktiivselt ja mida mitmekülgsem aktiivsus, seda parem. 6-10 aastastele pole mõtet vastupidavusalasid veel peale suruda, see-eest saavad nad arendada suurepäraselt painduvust, koordinatsiooni ja tasakaalu. Jalgarattaga (BMX, MB) võiks ju sõita iga päev. Kusjuures pallimängud (korv-, jalg- ja rahvastepall) aitavad kõvasti koordinatsioonile, jõuvalitsemisele, reaktsioonikiirusele kaasa. Ujumine, suusatamine... mida erinevamad alad, seda parem. Väga soovitan tantsimist. Näiteks hip-hop paneb käed-jalad liikuma ning pärast trenni nad venitavad ka, vähemalt õpivad seda tegema. Mul poeg käib väga hea meelega JJStreet (eestvedaja Joel Juht on ka krossiharrastaja) tanstukoolis hip-hopis. Olen ääri-veeri uurinud, kas krossirajal ka sellest tolku on, kuid veel pole vastust saanud. Küll saan!”
“Lastespordi uurijad soovitavad tegeleda 60-80% ulatuses üldkehalise ettevalmistusega ja ülejäänud aja spetsiaaltreeninguga ehk siinkohal siis tsikliga rajal sõitmisega. Ma ise olen tähele pannud, et õige aeg laps esimest korda tsiklile panna on ikka 7-8 eluaasta, siis laps juba natukenegi kontrollib oma liigutusi ning peas hakkavad mõned mõtteseosed tekkima,” soovitab Hannes. 
Eesti noorterkrossi hetkeseis
“Mul on hea meel näha uusi sõitjaid mitte ainult 50cc klassis, vaid ka 65cc ja 85cc klassides. Sõitjaid tuleb ka n.ö. metsast, mitte väiksematest klassidest,” tõdeb Hannes. “Kui eelmist hooaega vaadata, siis mõnedel krossidel nappis osalejaid, kuid samas hästi korraldatud võistlustel oli neid piisavalt. Tegin ise väikese statistika mylaps.com põhjal ja tuleb tõdeda, et võrreldes 2012. aastaga oli 2013. aastal noori rajal vähemaks jäänud. Põhjuste kohta ei oska täpsemalt öelda, sest kindlasti on iga juhtum erinev ja mingisugusegi pildi saamiseks tuleks juba suurem uurimus teha. Eeskujud on noortele olulised, neid meil Eestis õnneks on.”
“Samas pole motokrossiga alustamiseks kunagi hilja. Vahel tundub, et üldine arvamus on see, et kui sa ikka kohe käima õpid ja krossi sõitma ei hakka, siis pole selle alaga enam mõtet tegeleda. Selle kummutamiseks on paar head näidet. Clement Desalle alustas motokrossiga tõsisemalt alles 13aastaselt. Ta võttis kohe 450 cc ja hakkas enam-vähem suvalisel kodurajal pusima. Mitmekordne maailmameister Joel Smets alustas võistlemist alles 16-17 aastaselt,” räägib Hannes. Õnneks on meil siiski häid treenereid, kes suudavad noori mõtlema panna ja mitmekülgset treeningut toetavaid lapsevanemaid, kes samas õpetavad oma lastele ka töö tegemist. Kõige tähtsam, et meil on noori, kellel on tahet motokrossiga tegeleda. Tahe ongi kõige olulisem.”
Lastehommikud Sõmerpalus ja mitte ainult
2011. aasta 30. detsembril toimus esimene üritus Adrenalin Arenal. “Motokrossipisik sai tõuke just sellelt pinnalt, et meie PW 50 jäi üle ja samas polnud teistel lastel võimalust tsikli proovimiseks. Abikaasa pakkus idee, et ärme müü, vaid hakkame teenust pakkuma,” selgitab Hannes. “Sõmerpallu sattusime Reet Lulla tõttu, ta otsis koostööpartnereid ja me vastasime. Nii see läks.”
“Lastehommik on meil mõeldud just päris esmastele proovijatele ja nad tiirutavad piltlikult öeldes ümber heinakuhja. Tegeleme tsiklisõidu A ja B-ga, paigalt võtmine ja paigale jäämine. Sõidutehnikat ma alles tudeerin, aga mul on heaks õpetajaks enda poeg ja kui lähme temaga sõidutunde juurde võtma, siis kirjutan oma märkmikku enda jaoks infot,” räägib Hannes. “ Üleskutse ka lapsevanematele, kes te oma krossisõitjad treeneri juurde saadate – ärge lobisege omavahel tagareas vaid kuulake, mida treener räägib ja tehke märkmeid. Väiksematel sõidumeestel läheb paratamatult nende ea tõttu palju juttu ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”
Senine ürituste kogemus on näidanud, et ühed proovivad ja enam ei tule. Samas teised tulevad tagasi ja proovivad uuesti. Kolmandatele ostetakse juba tsikkel. On ka neljas seltskond - nad tahavad hirmasti sõita, kuid vanemad ei taha tegeleda. Aga väga meeldiv on see, et üllatavalt palju on tüdrukuid tulnud proovima.
Lisaks Sõmerpalus toimuvatele üritustele toodi sama formaat ka Põhja-Eestisse, kus jaanuari alguses said kõik huvilised Tabasalu külje all asuval Ranna speedwayl tsiklisõitu proovida. “Siinkohal suured tänud firmadele Freetime ja AS Ramo, kes tõid kohale palju tsikleid ja mitukümmend last said oma esmase tsiklikogemuse kätte. Kuna tagasiside oli positiivne, siis plaanime tulevikus sama üritust korraldada,” vihjab Hannes. “Proovipäev andis meile mitu huvilist, kellega alates jaanuari lõpust püüame regulaarselt sõitmas käia.”
“Kevadel toimuvad motokrossi õppepäevad lastele Läänemaal. Seda projekti rahastab Kodanikuühiskonna sihtkapital kohaliku omaalgatuse programmist. Sõitma võivad tulla kõik ja seda üle Eesti. Tuleb 4 õppepäeva. Toimumiskohtadest on plaanis kindlasti Lihula, Haapsalu ja Linnamäe. Neljas koht on hetkel veel lahtine.”
“Alates sellest aastast proovime asja ka natuke edasi arendada. Eelmisel aastal korraldas Pärnu Kolledž ja Pärnumaa Ettevõtlus- ja Arengukeskus programmi “LoomeElamus”, kus tegeleti teenuse disainiga. Motokrossipisik läbis programmi edukalt ja meil on tagataskus teenuseid, mida hakkame tasapisi pakkuma,” lisab lõpetuseks Hannes.
Motokrossipisiku tegemistega saab end kursis hoida, kui külastada veebilehte www.motokrossipisik.eu või liituda selle Facebooki lehega .
