Siim Sukles: Kellele on hoovid? Anname noortele tagasi!

 (3)
Ehitamine Tallinnas
Ehitamine TallinnasFoto: Priit Simson

Vaatan aknast välja ja näen 9 kraanat. Tähendab, majandusel läheb hästi, kerkivad uued majad, sajad korterid. Kohalikud omavalitsused on pannud arendajatele kohustuse rajada kinnisvara arendamisel kindla valemiga ka parkimiskohad. Me muretsema, kuhu oma neljarattalised pereliikmed panna, kas neil on ikka ruumi. Kellele on hoovid? Tundub, et meie autodele, mitte lastele ja noortele.

Nutikamad arendajad proovivad näpistada kohad ka mänguväljakutele, sest suurem osa kliente on noored pered ja neile on esmatähtis liivakast ning liumägi. Mänguväljaku olemasolu toimib pigem müügiargumendina, kui mõtestatult liikumisele kutsuva võimalusena. Liivakast ja liumägi on hea koht kuni 6-aastastele, vanematele põnnidel on seal juba igav.

On öeldud, et kes mineviku ei mäleta, elab tulevikuta. Meie põlvkonnale tagas liikumise ja muud aktiivse eluviisi tegevused hoovides. Alates luuremängudest, lõpetades jalgpalli ja talvel teel isetekkinud jääväljakul jäähoki sugemetega tegevusega. Oli kus koguneda, oli kellega sportida ning oli tahe seda teha. Praeguses olukorras on kohalikud omavalitsused ja arendajad keskendunud vaid rahalisele kasule, kellele müügitulemused, kellele maksumaksja lisandumine elanike nimekirja.

Üheskoos saaksime taandarengu lõpetada ja liikuda liikumisaktiivsuse arendamisel järgmisele tasandile. Kohalikul omavalitsusel on võimu (loodan, et ka soovi) määratleda uusarendustele kohustuslikuks ka spordiväljaku loomine. Spordiväljak oleks kohaks, kus noored saavad koguneda ja aega veeta füüsilise tegevusega. Piisab täiesti väljakust, kus on korvpallikonstruktsioonid ja väravad jalgpalli mängimiseks. Hea, kui platsi ümbritseks ka poort, siis oleks ideaalne võimalus talvel hoki mängimiseks plats jääga katta.

Seotud lood:

Spordisüsteem on loonud tänaseks üle 3100 spordiklubi ja –kooli, kus saab harrastada pea 90 spordiala. Võib öelda, et kõigil on koht olemas, kes seda vähegi soovib. Aga me ei pea eeldama, et kõik noored peaksid liituma klubidega. Anname neile võimaluse liikuda väljakule vaid 10 minutiga, suhelda oma eakaslaste ja majanaabritega. Ega me eestlased just suured suhtlemisgeeniused ei ole aga neti suhtlusest võiks saada näost-näkku suhtlemine. Anname noortele tagasi võimaluse tegeleda sportimisega, suhelda ja nautida koosolemist.

Saan aru, et arendajale on spordiväljaku rajamine ning selle all oleva maa kasutamine sotsiaaltarbeks kulu ja saamata jäänud tulu. Aga on põhjust otsida lahendusi. Näiteks kohalikud omavalitsused võiksid oma elanike heaolu nimel toetada arendajaid vähemalt poole väljaku maksumuse tasumisega. Samuti oleks hea, kui leitaks kokkulepe ka edasise kasutamise, hoolduse ja muude jooksvate kulude jaotamise suhtes.

Luues sellise kohustuse, saame anda meie noortele tagasi kaduma kippuva hoovispordi traditsiooni, toome nad ekraanidest-kodudest välja ja aitame luua veelgi paremat kogukonda. Kui aga koogutame edasi vaid arendajate ja rahanumbrite poole, siis oleme oma rahva nõrgas füüsilises- ja vaimses tervises ise süüdi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare