Osad püüavad seda tõlgendada lihtlabaseks emotsioonide mänguks. Kas ikka on? Hakata nutma, et austatud kettaheite olümpiakuld Gerd Kanter pidanuks Euroopa meistrivõistluste pronksmedaliga kohe kindlasti saama pärjatud aasta meessportlase tiitliga on minu arust kohatu. Jah, tal on tänavu tiitlivõistluste medal ette näidata, aga hooaja suurimal jõuproovil Rio de Janeiro olümpial oli ta viies, koduse konkurendi Martin Kupperi seljataga. Talupoja loogika ütleb, et kui mõlemale oli olümpia suurim eesmärk, siis „õiglasel“ aasta sportlase valikul pidanuks Kupper Kanterit edestama. Ja rahvas nii hääletaski! Tulemuse pealt. Isegi oma ala sees ei olnud Kanter sel aastal kõige kõvem. Ajad muutuvad, midagi ei ole teha. Ega see Kanteri varasemaid saavutusi vähenda.

„Aga oot, Rasmus Mägi oli ju olümpial kuues. Kuidas tema siis aasta meessportlane on?“ torgib opositsioon. Mis siin siis nõnda keerulist? Jooksualal olümpiafinaalis ja Eesti rekordiga kuues. Me ju teame kõik, et jooksumehi tuleb Kariibi mere saartelt ja Aafrikast peale, nagu sääski soojal suveõhtul. Katsu nende vahel pildile pääseda. Eesti spordis erakordne saavutus. Ja öelda, et rahvas valib puhtalt emotsiooni pealt, kõlab taaskord veidralt. No ja siis, et Mägil EM puusse läks, hooaja iva oli kergejõustiklaste jaoks ikkagi olümpia.

Miks mitte parimaks Ragnar Klavan, kes ikkagi Inglismaa tippklubi Liverpooli mees? Unikaalne! Mida peab üks pallimängusportlane tegema, et Eesti aasta sportlaseks saada? Kui Klavan tuleb Liverpooliga kevadel Inglismaa meistriks ja eestlane on stabiilne algrivistuse mees, siis uskuge, aasta pärast ta „Kristjani“ koju kapile saabki… üks aga siinjuures muidugi on. Kui Ott Tänak peaks tulema autoralli maailmameistriks, võib toimuda Eesti spordirahva laialdane lõhestumine. Sestap ootame uusi kordaminekuid värinaga hinges.