Rassismiskandaal, mida ei olnud. Seitse asja, mis me Nooda-Mukunga kahetsusväärsest mittekätlemise loost õppisime

 (106)

Kergejõustiklane Andi Noot
Andi Noot.Foto: Joosep Martinson/www.joosepmartinson.com

Viimase aja loetuim spordisündmus oli Eesti meedias igasuguse kahtluseta Jõhvi rahvajooksul toimunud intsident, kus teiseks jäänud saarlane Andi Noot jättis poodiumil võidumehe Ibrahim Mukunga Wachira pakutud käe vastu võtmata.

Olgu üheselt öeldud kaks asja: 1. Andi Noot käitus ebaspordimehelikult, 2. Kogu asi paisus ebaproportsionaalselt suureks. Aga seda eelkõige sportlase ja tema potentsiaalsete nõuandjate kehva kommunikatsioonistrateegia tõttu.

Õppetunnid, mida see lugu andis:

1. Kaota väärikalt. Kui sa kaotada ei oska, ei õpi sa ka kunagi võitma. Stardipaugu kõlades on kõik sportlased rivaalid, finišijoone ületamise järel tuleb see igati normaalne sportlik „vaen“ unustada. Võitjat tuleb austada. Kõikvõimalikud spekuleerijad-kommenteerijad pakkusid selgitusi Nooda käitumisele: ta ei näinud Mukunga kätt ja pealegi olid tal käed auhindu täis. Udujutt. Noot on piisavalt kogenud sportlane ja teab väga hästi autasustamise juurde käivaid rituaale. Mittekätlemine oli tema emotsionaalne ja tahtlik valik, milleni tõukas pettumus. See oli ebaspordimehelik vääratus. Suurt pilti vaadates võib selle lahterdada siiski üheks väikseks veaks. Lihtsalt hetk, mil muidu igati tubli ja austustväärt spordimees Andi Noot jäi alla iga inimese sees olevale ja aeg-ajalt end ilmutavale pisikesele jonnipunnile.

Seotud lood:

2. Ära poe peitu. Väga oluline õppetund kõigile noortele tulevikulootustele. Kui oled teinud mingi vea, mille meedia päevavalgele toob, siis ära pista jaanalinnu kombel pead liiva alla. Võta julgus kokku ja suhtle avatult. Vastasel juhul annad kõigile vaba voli spekuleerida ja asi võib tõest kaugele tüürida. Eesti Päevalehe ja Delfi toimetus üritas Noodalt juhtunu kohta saada kommentaari juba laupäeval. Samamoodi püüdsid jooksumeest tabada teisedki väljaanded. Laupäeval ei juhtunud midagi. Pühapäeval ei juhtunud midagi. Alles esmaspäeva pärastlõunal millalgi soostus Noot Postimehele selgituse andma, kuid kõikide teiste väljaannete – ERR, Õhtuleht, Eesti Päevaleht ja Delfi jne – soove eiras ta endiselt. Kui Noot oleks esimesel võimalusel eksimust tunnistanud ja vabandusega esinenud, oleks teema kohe maha rahunenud.

3. Alaliit, avita. Tegin esmaspäeval kergejõustikuliidu presidendile Erich Teigamägile heatahtliku ettepaneku, et ta sekkuks olukorda. Alaliit võinuks kiirelt reageerida, saates välja pressiteate Nooda selgitusega ja rahu saabunuks majja. Vastus oli üllatav: kui Noot ei taha ajakirjandusega suhelda, ei saavat alaliit sinna midagi parata. Tohoh? Kas siis alaliidul pole mingit sõnaõigust ja veenmisvõimalust? Tean, et paljudel alaliitudel on kõikvõimalikud õigused-kohustused sportlastega sõlmitud lepingutes täpselt sisse kirjutatud. Aga kui kõik need uudised olid kergejõustikuliidule mokkamööda ja hea reklaam, siis läks ju nende vaatevinklist kõik hästi… Samamoodi võinuks olukorda sekkuda EOK.

4. Mõtle, mida ütled. Pean tunnistama, et Nooda poolt Postimehele antud selgitus valmistas mulle suure pettumuse. Esiteks ta vabandas Mukunga ees ja kinnitas, et tema teguviis ei olnud kuidagi seotud nahavärvi, isiku või faktiga, et keenialane talle rajal kandu näitas. Aga kommentaari lõpus viskas Noot üles häiriva ja ebamäärase vihje: „Möönan, et lisaks pettumusele oma tervises, häiris mind üks kaudselt keenialasega seotud detail, kuid see on Eesti spordi siseasi ja ma ei taha seda avalikult lahkama hakata.“

Kui soovid siiralt vabandada, siis vabanda. Kui soovid oma käitumist õigustada, siis õigusta. Aga mingid ähmased vihjed ei mõju kindlasti su sõnumile hästi. Esiteks muutis see eelnenud vabanduse kuidagi ebasiiraks, teiseks jättis atleet lugejad teadmatusse selle osas, mis teda ikkagi sundis nõnda käituma. Siinkohal viskaks väikese kivi ka Postimehe sporditoimetuse vastutava toimetaja Ott Järvela kapsaaeda, kes segase selgitusega leppis ega üritanud järjekindlalt üle küsides asja ikkagi klaarida ja tegi kokkuvõttes Noodale karuteene. Sest kuigi Järvela pani leheloole kena pealkirja „Nooda vabandus lõpetas käesurumisskandaali“, kruttis teema leheveergudel ja sotsiaalmeedias tegelikult rahumeeli edasi.

Nooda kommentaar ei olnud kahjuks päris aus ja selge selgitus tema käitumisele. Jutt tervisehädast pole kindlasti laest võetud, aga ETV videolt võib näha, kuidas ta tuli jooksusammul autasustamisele, viskas kenasti käppa kolmandaks tulnud Dmitri Aristovile ja vedas auhindu kätte saades naeratusegi suule. Kas mainitud hingamiskramp muutus ühtäkki ägedaks poodiumil olles, kui hüüti välja võidumees Mukunga? Ma ei usu.

5. Eestis rassiste jagub. Usun siiralt, et Nooda käitumine polnud seotud rassiliste eelarvamustega. Ent kommentaariumites avanes õõvastav pilt: Noota kiideti kui rahvuskangelast, et ta alaväärilisele mustanahalisele kätt ei andnud. Need kommentaarid olid igasuguse kahtluseta rassistlikud ja kahjuks oli neid palju. Ilmselt lahtus nende inimeste väiklane võidurõõm, kui selgus, et Nooda käitumise taga ei olnud teps mitte soov mustale mehele kohta kätte näidata.

6. Pole vaja sildistada ega puusalt tulistada. Endine ujumisliidu president Evelyn Sepp läks Nooda käitumise hukkamõistmisel liiga emotsionaalseks. Ta kirjutas sotsiaalmeedias nõnda:

„Kahetsusväärne viis „kuulsust“ koguda. Kas tõesti on nii raske tunnistada, et olin jobu, vabandan südamest nii kaassportlase, alaliidu, sponsorite kui spordiavalikkuse ees, olen ausa spordi ja sportliku käitumise poolt ja kunagi enam nii ei tee!? Mind isiklikult ei huvita ükski „detail, mis sind häiris“, vaid see, et sinusugune ei suuda mõista oma rolli ja eeskuju väärtust. Tehke midagi alaliidus või EOKs selle lolli olukorra kiireks parandamiseks ja järelduste tegemiseks. Kui noorsportlastel on pidevalt mingid probleemid teise nahavärviga, aga kõvasti parema tasemega sportlastega, siis on kuskil jäänud mingi hariduslik lünk, mis vajab lihtsalt täitmist!“

Andi Noot ei ole kindlasti jobu. Ta lihtsalt langetas ühe vale otsuse. Tore, et Sepp spordi teemadel jätkuvalt kätt pulsil hoiab ja teravalt sõna võtab, kuid konkreetsel juhul pingutas ta hinnangutes ja järeldustes üle.

7. Ära irvita teise mure üle. Eesti jooksumehed on juba mõnda aega nii siseringis kui ka avalikult nurisenud, et tugevad välismaised staierid tühjendavad koduste rahvajooksude auhinnalaua. Lihtne on võtta jäik seisukohta ja põrutada: ärge virisege, tehke rohkem trenni ja saage ise paremaks! Võiks olla empaatilisem ja mõista, et samamoodi nagu Mukungal on vaja teenida, et iseendale ja lähedastele leib lauale tuua, on ka Eesti jooksumeestel vajadused. Kergejõustiklaste tagasihoidlikud stipendiumid on juba äraleierdatud teema. Kui senine väike teenimiskoht kipub ka kokku kuivama, võibki praegusest poolprofist saada täiskohaga töömees ja ta pöörab jooksmisele selja.

Miks ei võiks jooksukorraldajad kokku tulla ja ühiselt arutada, kuidas luua süsteemi, kus hundid söönud, lambad terved. Lisaks üldarvestuse auhindadele võiks tunnustada ka tublimaid eestlasi. Kui keegi nüüd leiab, et selline kompromiss on kuidagi rassistlik või muidu ebasobiv, siis ei saa ma temaga kuidagi nõustuda. Tegelikult on ju tööturu kaitsmine teisteski valdkondades tavapärane ja miks peaks sport erinema. Mina usun, et saab teha küll mõlemat korraga: tervitada Maarjamaal tugevaid välisvõistlejaid ning samal ajal turgutada Eesti sporti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised