Poom ja Kanepi, head mõlemad

On spordiraamatute aeg. Iga biograafia on väärtus ja jäädvustab Eesti spordi ajalugu.

Kaia Kanepi, Ott Kiivikas, Avo Keel... Nemad on end avanud tänavu ja täidavad oma raamatutega jõuluvana kingikotti. Aga see pole siinkohal teema. Soov oli vastata ühes väljaandes ilmunud arvamusele, kus on võrreldud Mart Poomi ja Kanepi isikulugusid – esimene neist olla pärl, teine mittemidagiütlev ja skandaalipritsmeline.

Pildi loob taust ehk kõik see, mis raamistab higivalamist.

Arvamus on arvamus, igaüks näeb asja oma vinklist. Olles läbi lugenud ilmselt kõik maakeelsed spordibiograafiad, võib öelda, et ükski neist pole olnud kehv, igas peitub uba, kui oskad selle üles leida.

Keeruline on võrrelda sidrunit ja muna, kuigi mõlemad on ovaalsed. Poomi „Minu lugu” ja Kanepi „Reketiga tüdruk” on samavõrd head, kuid täiesti erinevad teosed. Üks on steriilne stoori a la veri ja higi – kuidas minust sai spordimees ja tippjalgpallur. Ehk siis pindmine lugu ilma emotsioonideta. Teine seevastu hingeline teekond tippu läbi tunnete ja läbielamiste.

Higiraamatud

Niinimetatud higiraamatute probleem on selles, et need hakkavad üksteist kordama. On sama sarnased kui Rocky filmi kõik osad. No kui palju erines Cristiano Ronaldo ja Zlatan Ibrahimovići lapsepõlv, kui nende biograafiaid lugeda? Ainult selles, et teine neist varastas trenni minekuks jalgratta. Aga muidu üks kirglik jalgpall ja individuaalne töö hommikust õhtuni. Pildi loob taust ehk kõik see, mis raamistab higivalamist. Just jalgrattavarastamised ja muud detailid on need, mis meelde jäävad.

Kanepi raamatul on väärtus selle jaoks, kes tahab tippsporti ja sportlast mõista üdini. No ei ole atleedid vaimselt kõvad kui graniit, kuigi nii võib tunduda. Ei ole ka suhted treenerite, fännide, sponsorite, meedia ega rivaalidega nõnda lihtsad ühti. Hea on seda teada saada, teada, et sportlane on inimene, kelle vaim võib samuti murduda kui keha.