Peep Pahvi kommentaar: Pole norme, pole vajadust pingutada

 (96)

Peep Pahv
Peep PahvMadis Veltman

Valitseb suur oht, et kehalise kasvatuse uus õppekava muudab lapsed ja noored senisest veelgi laisemaks.

Uue õppekava idee pole iseenesest halb: hindamise aluseks võetakse lapse või nooruki areng. Kui kõvasti tulemuse paranemise nimel pingutada, on areng vältimatu ning kes tahab, saab sellega hakkama. Plaani nõrk koht peitub aga hindamises. Jutt sellest, et tulevikus pole tulemus hindamise alus, ei kõlba kuhugi.

Teed septembris 10 kätekõverdust, pead detsembriks suutma teha 20

Vastupidi, arengu mõõtmisel tuleb rakendada rangeid norme. Teed septembris 10 kätekõverdust, pead detsembriks suutma teha 20. Sügisel kilomeetri 5.30-ga jooksja peab aga kevadel saama aja alla viie minuti. Tulemuste paranemise dünaamikat saab jälgida esimesest klassist gümnaasiumi lõpuni. Seejuures peab eesmärk olema alati pisut kõrgem vanusega kaasnevast loomulikust arengust.

Kui kindlaks ajaperioodiks seatud eesmärki ei täideta, on ka hinne selle võrra madalam. Ainult selge eesmärk paneb õpilase pingutama, endaga tööd tegema. Seejuures ei saaks enam laisklemist õigustada udujutuga sellest, et väga head hinnet püüda on ebareaalselt raske ja tekitab vastikustunnet. Hindamise aluseks võetakse ju konkreetse õpilase areng.

Rohkem tunde

Kui ranget hindamissüsteemi ei rakendata, kujuneb uuest ainekavast järjekordne samm pehmode ühiskonna pealetungil, kus puudub vajadus pingutada ning tulemuse nimel vaeva näha. Peaasi, et noorel oleks mõnus olla ning tal poleks sundust teha midagi vastumeelset. Lastes arengut subjektiivselt hinnates ohje lõdvemaks, anname siiani „vastumeelse sunduse” sildi taha pugenud laiskvorstile legaalse võimaluse vähimagi pingutuseta kehalise kasvatuse tunnist läbi purjetada.

Kõik lapsed pole füüsiliselt võrdse võimekusega. Nii nagu nad pole ka võrdselt võimekad matemaatikas või keeleõppes. Kuid hea tahtmise korral on igaüks võimeline ülesandeid sooritama hindele kolm ehk rahuldav.

Käed eemale kooli spordipäevast! See pole üritus, kus niisama liikumisest rõõmu tunda.

Tegelikult tuleks õppekava muutmist alustada tundide arvu tõstmisest. Kui gümnaasiumi noormehel on nädalas kaks kehalise kasvatuse tundi ning need on veel ühel päeval, ei saa rääkida süstemaatilisest liikumisharjumuse tekkest ega isiklikust arengust. Gümnaasiumi lõpuni peaks koolis füüsilist tegevust jaguma vähemalt kolmeks-neljaks päevaks.

Ning veel üks asi. Käed eemale kooli spordipäevast! See pole üritus, kus niisama liikumisest rõõmu tunda. See peabki olema võistlus, kus selgitatakse välja parimad sportlased. Nii nagu matemaatika olümpiaad on võistlus, kus selgitatakse parim arvutaja. Elus läbilöömiseks tuleb erinevates valdkondades tihti võidelda ja võistelda. Õpetame siis sedagi oskust maast madalast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised