Nädalakommentaar: Rekorditest, mis maailmas ei maksa

 (38)
Loodetavasti jõuab Kregor Zirk ühel heal päeval olümpiamängudele ja rahvusvahelisele tasemele.
Loodetavasti jõuab Kregor Zirk ühel heal päeval olümpiamängudele ja rahvusvahelisele tasemele.Foto: Taavi Sepp

(Spordi)ajakirjanduses tekivad teinekord pooltühjalt kohalt meemid, mis hakkavad neile omaselt paljunema, levima ja muteeruma.

Kümmekond päeva tagasi püstitas Kregor Zirk ajaga 3.56,87 Eesti juunioride rekordi 400 m vabaltujumises. Selles polnud midagi iseäralikku, arvestades, et Zirk on eri vanuseklassides Maarjamaa tipptulemusi parandanud julgelt üle saja. Oluliseks sai asjaolu, et 400 m rekord 3.53,95 on Eesti vanim, kuuludes 1980. aastast olümpiavõitja Ivar Stukolkinile, ja nüüd jõudis Zirk sellele üsna lähedale.

Rekordist ja Zirgist kirjutati siin, seal ja kõikjal. Üle nädala hiljemgi taheti ETV spordisaates Zirgilt teada, millal ta Stukolkini margile ükskord tuule alla teeb.

Paraku ei täpsustanud uudist edastanud ajakirjanikud kordagi, kui kõva tulemusega on tegu. Näiteks kergejõustikut publik tunneb ning seetõttu osatakse Maicel Uibo kümnevõistluse 8407 punkti, Magnus Kirdi odaviskerekord 86.65 ja Rasmus Mägi joostud 48,40 maailma konteksti paigutada. Aga ujumises...

Tegelikkuses ei ületa Eesti 400 meetri rekord, saati siis Zirgi aeg, tänavuste Euroopa meistrivõistluste A-normigi ja tunamullusel juunioride EM-il saanuks Stukolkin seitsmenda koha. Seega räägime tulemusest, millega pole maailmas suurt midagi peale hakata. Siit hargneb mitu teemat.

Esiteks: miks peaks Zirgilt üleüldse 400 meetri rekordit nõudma? See pole tema ala. Pigem tasuks küsida: kuidas läheb 100 ja 200 meetri vabalt- ja liblikujumises, millal seal tulemused paranevad?

Mäng oma liivakastis

Teiseks: kas on mõtet rahvusrekordite purustamise auks ja kiituseks sedavõrd hõisata, kui tulemused on maailma mõistes pehmelt öeldes kesised? Karm tõsiasi on, et ükski Eesti tegevujuja pole kunagi alistanud isegi eelmise, Rio de Janeiro olümpia A-normi. Võib arvata, et kahe aasta pärast toimuvatele Tokyo mängudele pääsemise latt on märksa kõrgemal.

Kas on mõtet rahvusrekordite purustamise auks ja kiituseks hõisata, kui tulemused on maailma mõistes pehmelt öeldes kesised?

Äkki oleme muutunud liiga provintslikuks ega vaata suuremat pilti? Ei võrdle end maailma ja parimatega, vaid mängime pelgalt oma liivakastis? Hiljuti tõdes endine suusataja Peeter Kümmel intervjuus Eesti Päevalehele: „Markerite puudumine loob illusioone. Tuleb uus poiss, võidab kodus medaleid ja Estoloppeti sõidu takkaotsa. Kiidetakse: ohoo, oled kõva, parim juunior nagu Jaak Mae omal ajal. Ent siis minnakse maailma ja illusioon puruneb kildudeks.”

Jutt ei käi üksnes ujumisest, paljudel teistelgi aladel on samuti märgata, et puhutakse suureks tulemused, millel pole enamat kui kohalik väärtus. Aga uudistes seda ei märgita, lugeja saab justkui petta.

Üks legendaarne treener ütles (ja paljud tema kolleegid nõustusid), et olemas on rahvusvaheline ja rahvuslik tase. Nii ongi, vaielda võib ainult selle üle, kuhu tõmmata piir.

viik
-
-
-
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare