Mis seob pornot ja sporti?
Tegemist on groteskse ja loogikavaba tavaga, mis naeruvääristab spordirahvast ja näitab, mis koht on spordiosakonnal kultuuriministeeriumis. Ega keegi taha ju vabatahtlikult selles küsimuses eksperdiks hakata. Nõnda ongi vagur vaeslaps osavalt tanki lükatud.
Ei olnud Henn Vallimäe õnnelik, kui pidi 2000. aastal analüüsima, kas Hannes Võrno ja Kiur Aarma juhitud menukas telesaates „Kahvel” üles astunud tütarlaste lesbistseen, kus käiku läks kunstpeenis, ületas hea maitse piiri või mitte.
Kahtlen, kas eelmine asekantsler Tõnu Seil oli vaimustuses, et pidi kurikuulsa Kaur Kenderi lastepornokaasuse puhul pornokomisjoni kolleegiumi tööd juhtima ja andma hinnangu, kas õudusnovelli puhul on tegemist suure kirjanduse või väärastunud lastepornoga.
Uus kultuuriministeeriumi asekantsler Tarvi Pürngi kehitas õlgu: miks peab spordivaldkond pornot juhtima või kontrollima?
Tõsi, komisjon on laiapõhjaline: sinna kuulub inimesi nii haridus- ja teadus- kui ka sotsiaalministeeriumist, kinoliidust, lastekaitse liidust, politsei- ja piirivalveametist ning autoriõiguste kaitse organisatsioonist. Aga komisjoni juht võiks olla siiski pigem kirjanduse, filmi või kujutava kunsti taustaga – need on ju pornograafia avaldumisvormid –, mitte spordiametnik.
Äkki oleks sümboolne, kui kurikuulsat komisjoni juhiks kultuuriminister?
