Mis nad siis tulevad meie õuele võitma…
Eelmisel pühapäeval torises Tallinna maratonil kolme keenialase järel Eesti parimana neljanda koha saanud Argo Jõesaar, et võõrjooksjate kohalolek olevat häirinud. Et mis motivatsiooni need mehed pakuvad, kui kahe kilomeetri pärast on nad silmist kadunud!
Laupäeval keeldus Jõhvi rahvajooksul teise koha saanud Andi Noot võitja Mukunga Wachiraga pjedestaalil kätt surumast. Noot pole seda põhjendanud, aga piinlik ikkagi.
Eks ta ole. Mis nad siis tulevad meie õuele võitma ja meie auhinnaraha taskusse toppima! Püsigu Aafrikas ja võtku mõõtu omasugustega! Siin Maarjamaal ollakse kehvemad ja tahetakse isekeskis asju ajada.
Olgu öeldud, et aastaid tagasi pahandasid kohalikud ratturid ka Jaan Kirsipuu, Janek Tombaku ja teiste proffide peale. Ei teinud seda küll otse, vaid puhkisid veidi kõvema häälega endale nina alla: näe, suured staarid tulevad rahvarallile ega häbene võitjale määratud 500 eurot vastu võtta, endal ajab pangaarve üle! Millest siis meie, maavillased, elama peame?
Kaotajaid võib mõista. Eesti spordis pole raha ülemäära palju ja kui aafriklased sellegi pisku endale haaravad… Mukunga on aastaid siinmail elanud ja kui ta teenistus kokku lüüa, siis saab selle eest mitu head veisekarja.
Teeks trenni ega viriseks
Ent milles on Mukunga süüdi? Et jookseb liiga kiiresti? Sama lugu on Tallinna maratonil triumfeerinud keenialastega. Tulid, nägid, võitsid, olles meie mehest ligi 19 minutit kiiremad. Kas paneme piirid kinni või keelame võõramaalastel Eestis võistelda? Või äkki lubaks starti ainult need, kelle isiklik rekord on kehvem kui meie parima planeeritud tulemus? Ja kes rekordi ületab, selle diskvalifitseeriks.
Samal ajal käivad eestlased ise himuga põhjanaabrite juures mammonat kogumas – seal on auhinnaraha kopsakam – ega näe selles mingit probleemi. Pavel Loskutov võitis omal ajal Frankfurdi, Helsingi ja Souli maratoni ning siinmail ei kritiseerinud keegi, et kurask, röövib võõrast raha.
Muide, Kiprotich Kirui sai Tallinna maratonil kirja aja 2:09.22, aga Loskutovi Eesti rekord on 2:08.53, mis näitab, et siingi võib kasvada kõvaks jooksumeheks. Äkki tasuks vingumise asemel trenni teha?
Sama seis on ju ka sportmängudes, näiteks korvpallis. Kurdetakse, et leegionärid võtavad eestlaste koha ära… Hea küll, laseme platsile ainult omad, ent kas sellest muutub meie korvpallur paremaks?
Niisiis, kui said tappa, siis said. Kus on kirjas, et elu peab olema õiglane?
