Martten Kaldvee | Edu spordis - kas ime või tark tegevus?

 (14)

Laskesuusatamise sprint.
Martten Kaldvee Vancouveri olümpialFoto: Rauno Volmar

Sloveenia mängis ennast korvpallis Euroopa meistriks. Erakordne saavutus, ütlete, kahe miljoni elanikuga ja Eestist poole väiksema pindalaga riigi jaoks. Kas ikka on?

Sporti jälgiva inimesena on raske nimetada spordiala, alustades pallimängust, lõpetades talispordialadega, kus Sloveenia ei oleks maailma tipus. Motokrossi kõige prestiižsemal alal on sloveen liikumas maailmameistritiitli poole. UEFA president on sloveen – amet on üks olulisemaid spordimaailmas.

Kas Eestil on sellelt riigilt midagi õppida? Kas me üldse soovime õppida? Tundub, et ei. Meil kahjuks prevaleerib spordis igapäevaselt mõistuse ülejääk, andke ainult andekaid lapsi.

Meie propageerime ühe endise väga tunnustatud spordikommentaatori
eestvedamisel põhimõtet: Eesti suurusega riigi jaoks on iga medal ime ja kingitus, millel ei ole mingit seost süsteemse tööga. Selle tõdemusega võiks mingist lähtepunktist osaliselt isegi nõustuda, kui me oleksime veendunud, et teeme omalt poolt kõik võimaliku, et teha sporti ja spordiharrastust puudutavaid otsuseid ja tegevusi õigesti ja hästi. Kahjuks liigub selles küsimuses Eesti laste- ja harrastussport kui kaptenita laev ulgumerel.

Olgu öeldud, et edu spordis ei tähenda ainult tulemust või medaleid. See on õigesti omandatud oskused spordiala harrastamiseks, vigastuste vältimiseks, tervislikeks eluviisideks ja põlvest põlve kanduv armastus spordi vastu, mida antakse edasi oma lastele. Just see on võti haigekassa probleemide lahendamisele.

Seotud lood:

Kas me väärtustame piisavalt või üldse rasket ja kvaliteetset tööd tegevaid lastetreenereid? Miks on nii, et ühiskond ei tunnusta lasteaiakasvatajaid, lastetreenereid, õpetajaid, kellest ju ainuisikuliselt sõltub laotud vundamendi kandevõime? Küll aga kulutame hilisemas eas tohutuid summasid vigade parandamiseks ja ehitame superhaiglaid raha säästmata.

Spordis on raha vähe? Ei ole nõus, kui arvestada, millise panuse lisavad riigi ja omavalitsuse vahenditele lapsevanemad üksikult võetuna.

Mis on pildil valesti, küsiksin Mari-Liis Lille kombel, kui meie lasteaedadesse hiilivad märkamatult klubid ja treenerid, kes viivad suure raha eest läbi treeninguid, kasutades ära vanemate soovi pakkuda oma lapsele kõiki olemasolevaid võimalusi. Kahjuks on sellise tegevuse kasutegur spordipedagoogika algteadmisi arvestades mitte just imetlusväärne.

Loe veel

Kui spordialad konkureerivad laste pärast ja meelitavad juba nelja-aastaseid enda juurde - mitte sportlikke saavutusi ja lapse õiget arengut silmas pidades ja neid õigesti
treenides, vaid pearaha pärast.

Kui spordiklubides domineerivad nn kursuslased, kellel puudub igasugune teadmine ja tahtmine viia väikelaste treeninguid läbi arvestades eakohasust ja metoodika põhimõtteid.

Rääkides metoodikast, on rida spordialasid, kus treeningul ei tehta mitte midagi muud, kui ainult erialaseid harjutusi. Isegi soojendust, venitustest-painutustest rääkimata. Kurioosumina meenub ühe treeneri vastus vanematele, kui viimased pärisid, miks treeningul üldse tehnikat ei õpetata - pole aega, seda peaksid isad oma lastele
kodus õpetama. Või kui treener käskis lõpetada 11-aastastel lastel vanema initsiatiivil läbiviidavad üldkehalise võimekuse arendamise trennid, kuna algavat võistlushooaeg ja see segab.

Spordiarst-ortopeed Gunnar Männik on korduvalt oma artiklites pööranud tähelepanu laste seas massiliselt levivatele vigastustele, mis on tingitud ebaõigest treeningust, puuduvast metoodikast ja treenerite madalast haridustasemest. On spordialasid, kus laste traumad on sedavõrd rängad, et nad peavad lõpetama ala harrastamise juba 14-15 aasta vanuselt. Doktor Männik on välja pakkunud jõulise mõtte - lastetreenerid peaksid eranditult omama erialast kõrgharidust.

Õnneks on täna veel spordialasid, kus traditsiooniliselt on viimased aastakümned tegutsenud ainult kõrgkoolidiplomit omavad inimesed, kuid ka seal on pilt kiiresti muutunud suure töökoormuse ja väikese sissetuleku tõttu.

Sport kätkeb endas riikliku poliitikat ja seetõttu on eriti oluline eristada omavalitsuse võimekust, funktsioone ja seadusest tulenevaid õigusi asjaolude muutmiseks. Alljärgnevalt pakuksin välja ideed süsteemse süsteemituse – Rasmus Mägilt laenatud termin – muutmiseks:

1. Viia lasteaedades sisse nn Norra mudel, mille järgi peavad lapsed viibima iga päev olenemata ilmast vähemalt neli tundi õues. Lõpetada lasteaedades tasuliste treeningute teenuse pakkumine kui äärmiselt ebaefektiivse ja vanemate rahakotile kuluka tegevuse. Asemele palgata, kus veel ei ole, omavalitsuse või vanemate osalise rahastuse kaasabil üldkehalise tundide igapäevaseks läbiviimiseks vastava erialase ettevalmistusega spetsialist ning muuta see põhimõte kohustuslikuks kõikides lasteaedades. Töötada välja vajalik metoodiline juhend laste igakülgseks arendamiseks.

2. Koos erialaspetsialistide ja alaliitudega kehtestada kord, mille puhul ei tohi nt võistkonnaaladel võtta vastu lapsi klubidesse enne seitsmendat eluaastat. Selle asemel soodustada nooremas vanuses ujumise, maadluse, judo, akrobaatika, iluvõimlemisega jne tegelemist, arendamaks õiges vanuses koordinatsiooni, kehalist osavust, painduvust, kiirust ja võimeid, mis hilisemas eas tulevad kasuks ükskõik millist spordiala harrastades.

3. Koos ülikooliteadlastega kinnitada põhimõtteline laste kehaliste võimete arendamise metoodika, mille järgimine muuta kõikidele spordialasid harrastavatele klubidele kohustuslikuks, kui nad soovivad saada tegevuse toetamiseks linnalt tegevustoetust ehk pearaha.

4. Viia sisse ja töötada välja kriteeriumid lastetreenerite tunnustamiseks. Linn peaks iga-aastaselt premeerima parimaid lastetreenereid ja andma välja lastetreenerite elutööpreemiaid.

5. Muuta koolikorraldust selliselt, et linnas asuvad spordibaasid oleksid ja saaksid kasutust kogu päeva vältel. Tänase olukorra jätkumine on tekitanud spordihoonetes eluohtliku olukorra laste rohkuse tõttu. Selleks tuleks arutelude käigus kas viia osad koolid õhtupoolsesse vahetusse, et lapsed saaksid hommikul sportida või siis tekitada koolipäeva mõnetunnine auk, kus kõik lapsed saaksid huviharrastusega tegeleda.

6. Koos sotsiaalministeeriumi ja haigekassaga leida lahendus, mille kohaselt kõik spordiga tegelevad lapsed peaksid läbima alates kümnendast eluaastast kohustusliku arstliku läbivaatuse. Täna on see vastavasisuliste meditsiiniasutuste vähesuse tõttu ja suurte järjekordade pärast äärmiselt lünklik. Lisaks leida mooduseid, kuidas vigastustega pääseks laps koheselt arsti juurde, mitte kahe nädala pärast, nagu see on praegu.

7. Viia sisse nn Soome mudel, mille kohaselt ostab omavalitsus eelnevalt kooskõlastatud hinna ja tingimuste alusel erainvestorilt ära tema poolt ehitatud spordirajatise eeldusel, et viimane kohustub spordirajatist majandama vähemalt 15 aastat. See annaks olulise tõuke spordirajatiste defitsiidi vähendamiseks.

8. Kõrgkoolidiplomiga treenerid tuleb vabastada kutsekvalifikatsiooni
eksamist. Tekitatud olukord on umbusaldus ülikoolide vastu ja ebavõrdse olukorra tekitamine võrreldes treenerikoolituse läbinutega.

Väljapakutud tegevuste elluviimine on algseemneks õigesti rajatud teel, mille lõpuni käies saame teada, kas Eesti sportlase medal on ime või saab neid targalt toota.

Martten Kaldvee, Põhjamaade Noorte meister murdmaasuusatamises, endine tipplaskesuusataja, olümpialane, Spordifestivali Jumping Tallinn ellukutsuja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare