Mait Riismani kommentaar: Pilt ja sõna

 (13)

Mait Riisman
Mait RiismanFoto: Vallo Kruuser

Läinud nädala spordisündmused, kus korraga nii palju eestlasi tules oli, hoidsid meie meeli pingul esmaspäeva hommikuni. Spordijuht muidugi hingas kergendatult kui läks tööle heas tujus. Näe, paar medalit saime aastaaruandeks vehklejatelt juurde, aga enamusel meist seisis sünge pilt Belgia vastu vähemalt lõunani silme ees.

Isegi Anett Kontaveidi kaotust finaalis me ei märganud. Tavaliselt lüüakse väiksemagi võidu korral meie esireketi pilt arvutiekraanile suures plaanil nagu EKRE trikoloor Vabaduse platsile valimiskampaania ajaks, et kõik teaksid: „Vaadake, ainult meie armastame Eestimaad, keegi rohkem niimoodi Eestimaad ei armasta!“ Aga tennis on suurte rahade sport ja ma ei hakka oma nina praegu sinna toppima, kuigi sportlikust seisukohast peaks. Tahaks vaid meelde tuletada, et selliseid andekaid Kontaveite on täna maailmas kümneid, kellest keegi ühtegi punkti hammasteta oma vastasele ei loovuta. Nii, et laseme meie tennise esipiigal ikka midagi tõsist võita ka, enne kui ta näojooni pakutakse uurida.

Rääkides pildist ja sõnast Eesti spordis, meenuvad selle kibeda, möödunud nädala kaotuse taustal, halleluujatavad pealkirjad. „Eesti võrkpalli triumf! Maailma liiga võitja!“ Kõige suurema lugupidamise juures võrkpallimeeskonna vastu, kes on meile sel aastal pakkunud nii palju positiivseid elamusi, öelge mulle palun, kuidas saab Maailma kolmanda liiga võitjat nimetada ajakirjanduses triumfaatoriks? Otsustavad mängud ju alles algavad. Isegi pärast seda haledat mängu, kus põlevate silmadega Robert Täht meeleheitlikult lõpuni võitles kui haavatud kiskja oma elu eest ja kus Oliver Venno vägilasunenäost ärkas, kirjutatakse: „Eesti jäi esimesena MM finaalturniiri ukse taha.“ Kas seda peab võtma kui saavutust? Tsiteerin siinkohal sedasama Tähte: „Mis tähtsust sel on, mitmendatena me selle ukse taha jäime...“ Kui nii palju mehi servib värisevate kätega otsustavas mängus auti või võrku, siis peab minu tippspordist arusaama järel trennis palliga peopesad nii villi taguma, et need verevillid ei luba seda palli enam käes hoida. Või siis arsti juurde minema Parkinsoni haigust ravima. Aga Parkinsoni haigus on ravimatu. Vaid see julm tippspordi seadustele alluv reegel omab elujõudu, saagigu võrkpallimehed mind „Husqvarnaga“ kasvõi pooleks.

Belgia, kes esimeses setis lausa haledana välja nägi pole mingi tippvõrkpalli võitmatu meeskond. Siit peab alguse saama professionaalne analüüs aga mitte rääkima Eesti võrkpalli triumfist. Kahjuks selline tippspordile lähenemise seisukoht poolehoidu ei leia. Ja selliseid näiteid võib tuua kuhjaga. Hiljuti loen: „Eesti korvpallikoondis võttis kontrollmängus Rumeenia varuosadeks.“ Võimas! Purustas! räägitakse meeskonnast, kelle reiting ei kannata vähimatki kriitikat ja suurvõistluste asemel on sunnitud piirduma kontrollmängudega omasuguste vastu. Keda me petame? Loome spordist kaugetele inimestele illusioone, eesti rahvale positiivseid emotsioone? Ka vanema põlvkonna tegijad ei mõista paljut. „Ausalt öeldes ma ei teadnudki, et Rumeenias korvpalli mängitakse, jalgpalli küll, aga et korvpalli...?“ muigab vestluses Anatoli Krikun, Eesti üks kõige aegade paremaid mängijaid.

Miks me ei räägi noormängijate ettevalmistuse süsteemi puudumisest. Hea küll, ärgem kasutame sõna süsteem. Mulle väga meeldis hiljutine Jaan Martinsoni arvamusartikkel: „Mitte spordisüsteem ei anna tulemust vaid sitkus.“ Kas meil siis Robert Tähe sarnaseid sitkeid poisse enam Eestimaal ei leidugi? Pigem ei viitsita otsida, neisse spordipisikut süstida. Tshempioniks kedagi kasvatada on raske, aga veel raskem on talenti tähele panna, ta üles leida, temasse spordipisik süstida. Just andeka noorsportlase ettevalmistusse tuleb ärimeeste keeles öeldes investeerida, aga mitte hakata maksma siis, kui tulemus käes. Selleks on olemas preemiad. Aga kui ma olen juba nii vana, ütleme 35, et ma homme enam sporti teha ei viitsi, mis siis saab? Maksate mulle ettevalmistusraha edasi, samal ajal, kui 20-nene noor talent sellest ilma jääb? Vähemalt minu jaoks see Exceli tabel, mida ma ausalt öeldes kunagi vaadanud pole ega vaatama hakkagi, elujõudu spordis ei oma. Eesti spordis on väga palju süsteemiväliseid tippsaavutuste näiteid. Kas need pole palju valulisemad teemad vaevades ägava korvpallielu üle arutelemiseks, aga meie võtame kedagi varuosadeks lahti ja närime elementaarse õiguse eest võitleva korvpalliliidu presidendi Jaak Salumetsa kallal, kas ta tuleks kohe Raekoja platsil publiku ees oksa tõmmata või piirduda Rahvavaenlase tiitli omistamisega. Milleks meile seadused? Kel raha on, see mängib. Nii nagu vanasti kõrtsus, kes maksis, see muusika ka tellis. Tahad tule samuti põrandale tantsima!

Olen rääkinud sporditeemalise saate vajalikkusest Eesti Televisioonis nii Urmas Sõõrumaaga, kui ka teiste Eesti spordijuhtidega, sest ERR-i või Eesti Meedia poole pöördumise initsiatiiv peaks tulema just EOK-st. Ja kindlasti läheks siin vaja Kultuuriministeeriumi toetust. Meil ju „Plekktrumm on.“ Väga hea saade. Senini ei kippu ei kõppu. Miks Eesti spordikultuur oma saadet ei vääri, kasvõi väikest osa poliitikutele eraldatud saateajast. Ämbrite kaupa päevast päeva pähekallatav ajudepesuvesi nõuab ju lõpuks loputust, nii nagu saunas loputatakse pea enne väljumist seebist puhtaks. Saade „Suurmeistrid“ kahjuks vedu ei võtnud. Stuudiosse vaidlema, laua taha probleeme lahkama tuleb kutsuda tegijaid, nende treenerid, alaliitude juhid ja väljapakutava pakutava saate juht peaks olema väga karismaatiline isik. DelfiMehed ei nuta“ ajab küll kuidagi asja ära ent on rohkem ajakirjanike omavaheline jututuba, ei vasta probleemi mastaabile.
„Urmas on olnud tubli,“ kiidab EOK rahvas oma presidenti. Aga miks siis meie peamise spordiorganisatsiooni positsioon paljude sõlmkohtade lahtiharutamisel nii passiivne on? Kõik ei saa olla alaliitude oma asi. Õnneks sellest räägitakse juba avalikult.

Kui Täitevkomitee suletud uste taga käibki äge vaidlus, siis mulle kui spordihuvilisele selle vaidluse närv kodulehe kaudu kohale ei jõua. Kui juba Gerd Kanter kureerib Eesti spordis Vibuliitu, siis keegi on vale arsti juures käinud. Jälgides viimase aja sündmusi, hakkab üha rohkem silma tõsiasi, et EOK presidendi troon on muutunud trampliiniks ärimeestele poliitikasse sukeldumisel, mille all sport ise pärast äratõuget tühjalt värisema jääb. Jüri Ratas ju tõukas end päris hästi ära. Nüüd võiksid nad koos U.Sõõrumaaga dueti moodustada, sünkroonhüppeid proovida. Vettehüpetes on niisugune ala, Olümpial riputatakse medalidki kaela. Täna kubiseb Eesti meedia meie spordijuhist number üks kui poliitikust, kui parteiloojast ega räägi sõnagi kui EOK presidendist, kelle kätte on usaldatud nende probleemide lahendamine, millest ühte artiklisse mahub vaid väike osa.

Hea, kui poliitiliste ambitsioonide realiseerimine Eesti spordile abiks tuleks, aga praegu kisub asi rohkem skeptikute leeri. Et seda ei juhtuks, oleks Rotermanni kvartali ja Tere tennisekeskuse loojal viimane võimalus hakata ehitama Eesti Spordi Maja, millest valimiskampaanias nii palju juttu oli. Saaks lõpuks mööda linna laiali pillutud alaliidud lõpuks ühe pere katuse alla. Sellega võib juba Karl Akeli ja Johan Laidoneri kõrval Eesti spordiajalukku minna. Muidu veel öeldakse, ah, oli tavaline tillinäppija, rikas inimene oma veidrustega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised