Tasakaalustamise eesmärgil alustaksin positiivsest. Montenegro inimesed on toredad, mäed ilusad ja politseinikud väga abivalmid. Aga Maailmaliiga nõuetele vastava turniiri korraldamisega nad korralikult hakkama ei saanud.
Esmalt ajakirjaniku vaatevinklist. Esimesel päeval 2000 istekohaga Nikoljaci spordihalli (kohaliku keskkooli saal) saabudes lubati lahkelt, et kohe-kohe saan kätte akrediteerimiskaardi, wifi paroolid ja ühtlasi veetakse ajakirjanike laua juurde pikendusjuhe. Tõeks osutus ainult viimane lubadus, kuid üsna kriitilisel hetkel avastasin, et juhe on, kuid elektrit sealt ei saa. Wifi paroolid ma tõesti sain, kuid puudu oli lubatud võrk. Järgmisel päeval läks juba paremini: sain uued paroolid, oli ka võrk, puudus veel üksnes ühendus internetiga.
