Kuuldused korvpallikoondise surmast osutusid ennatlikeks
Eesti meeste korvpallikoondis alustas EM-valiksarja väga madalate ootustega. Raadiosaates „Mehed ei nuta” tõdesid minu jaoks usaldusväärsed eksperdid, et kuuest mängust üks-kaks võitu saada oleks igati rahuldav. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida: õige mitu senist põhimeest jäid seekord eri põhjustel eemale.
Õnneks on senised mängud tõendanud, et tagalas pole sugugi nii halb seis, nagu me kõik kartsime. Võimaluse on saanud senine teine ešelon ning nooremad mehed – ehkki mitte enam noormehed – on võimaluse ära kasutanud. Eriti vahva on nende mängulust ja võitluslikkus. Enne EM-mänge võis iroonilise mantrana kuulda küsimust: aga kes saab hakkama keskmängija kohal? Küsisin isegi. Nüüd on vastus käes: Kristjan Kitsing (pildil). Igati sümpaatne avanemine. Loodetavasti pakub juhtunu mõtteainet ka meie klubide treeneritele ja omanikele. Kui annad eestlasest pingipoisile võimaluse, võib see, keda pidasid siiani kasutuskõlbmatuks nüriks kõblaks, osutuda hoopis teravaks sirbiks. Ehk ongi veidi lühem, aeglasem ja nõrgem, aga see-eest on tahtmine suurem. Kui ei proovi, ei saagi teada.
Korvpallurite kiitmisega ei tahaks liiale minna. Valgevene on suurima rahvaarvuga riik, mis pole mitte kunagi EM-ile pääsenud. Portugali puhul nõustun täielikult Üllar Kerde hinnanguga, et vastaste mängus puudus idee. Klassiga Poola vastu püsisime visalt mängus, kuid kaotus oli siiski üsna ilmne. Aga kui jõuame EM-ile, tuleb korvpalluritele kulpi lüüa. Kaks korda järjest Vana Maailma 24 tugevama sekka jõuda pole väikeriigile paha saavutus.
Lindperel on õigus
Eesti koondise endine poolkaitsja Joel Lindpere arutles pärast karjääri lõppu õigesti, kui ütles, et koondise eest peetud 106 mängu ei tee teda arvu mõttes sugugi rõõmsaks. Et neid mänge võinuks tegelikult olla vähem. Kui oleks vihasem sisekonkurents, ei oleks Eestis 12 vutimeest, kel on vöö vahel üle saja koondisemängu. Lindpere nägi asja tuuma, mitte välispinda.