Süda mängib nimest rohkem
Vana hea sporditõde „Nimi ei mängi” elab endiselt. Jah, enamasti võidavad suuremad ja rikkamad, aga kui läheb teistpidi, jätkub juttu kauemaks.
Lõppeval nädalal saime n-ö Islandi reeglit omal nahal kogeda nii heas kui ka halvas. Siis, kui Eesti jalgpallikoondis leppis Pärnus mängus Maltaga hädise viigiga, nottisid korvpallurid esimeses EM-duellis muljetavaldavas stiilis Valgevenet. Ütlemata vahva tõdeda, et varakult maha kantud koondis, kuhu lõviosa esimesest ešelonist ei saanud või soovinud tulla, saab hakkama ka teistmoodi. Ilma seniste liidrite, ilma õige korvialuse jõuta. Ühtlasi peaksid lahtrisse „ei taha” kuulujad saama selge signaali: kui nii edasi, pole vaja ka edaspidi, näiteks finaalturniiril.
Aga. Kui valida antaks, läks kolmapäeval ju kõik õiget pidi: sopsumehed mängisid mõisa peale, vutitogijad punktidest ilma ei jäänud. Elame edasi lootuses, et ühed suudavad samas vaimus jätkata ja teised esimeste eeskuju järgida.
Kalevi hoogtöö
Eesti korvpallimeister Kalev/Cramo alustas uut õppeaastat kui suveunest ärganud koolipoiss. Nädala alguses oli leping sõlmitud ainult Janar Sooga, aga siis hakkas järsku tulema. Kolmapäeval „peaaegu Lakersi” paha poiss Robert Upshaw, neljapäeval Valgevene koondislane Vitali Ljutõtš, eile „peaaegu Portlandi pääsenud” Demonte Harper... Peale selle treeneritandemi jätkamine ning soov palgata üht siinset andekamat noorpallurit Mattias Tassi ja liituda EuroCupi sarjaga. Samas tempos jätkata!
