Ebaloogiline korvpalliliit

Eesti korvpalliliidu tegevus naiskonna abitreeneri Heino Rebase nn joomisskandaali puhul sunnib kahe käega peast haarama ja ahastama: millega te, härrad, tegelete? Kes vastutab segaste otsuste ja/või kommunikatsiooni eest?

Vaatame sündmusi kronoloogiliselt. Postimees avaldas üle-eelmisel nädalal artikli, milles neli koondislast anonüümselt kurtsid, et Rebane pidas treeningut ebakaines olekus. Soovides artiklit ennetada, paiskas korvpalliliit veel eelmise päeva õhtul meediasse pressiteate, et usalduse kaotamise tõttu on tema leping lõpetatud.

Sel esmaspäeval arutas alaliidu juhatus juhtumit. Jah, saite õigesti aru: hakati arutama asja, mille kohta oli tehtud välkkiire otsus ja see välja hõigatud. Ja mida otsustati? Seegi on puhas kuld. Esmajärjekorras (pressiteate sõnastus) avaldati Rebasele tänu tehtud töö eest ja ühtlasi noomiti mängijaid, kes tõendamata infoga meediasse pöördusid. Aga sule sappa panemise otsus jäi jõusse.

Halloo! Hea korvpalliliidu president Jüri Ratas ja tegevjuht Keio Kuhi, te ise lõpetasite sellesama info põhjal sisuliselt päevapealt lepingu. Ja nüüd tunnistate avalikult, et see oli tõendamata? Või on teil eksimuse kohta rohkem tõendeid? Äkki jagaks neid avalikkusega? Ja sel juhul võiks esmajärjekorras noomida ikka Rebast, mitte vilepuhujaid. Kogu loos pole loogikapoegagi.

Vutipättidest villand

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak on juba aastaid rääkinud, et ta mitte ei arenda jalgpalli, vaid ehitab ühiskonda. Nõus. Lisan, et ühiskonda ehitavad teisedki spordialad. Sport oma universaalsete tõekspidamiste ja fair play vaimuga kujundab laste väärtushinnanguid ja teeb neist vaimselt tervemad inimesed. Ideaalis. Kui vaatame Eesti meistriliiga viimaseid sündmusi (inetu fännikaklus Flora–Levadia mängul, vastaste peatreenerile platsil keskmist sõrme näitav pallur), siis tundub, et Pohlaku tööpõld on endiselt lai. Jõudu!