Soome tippsport on olnud juba aastaid uppis. Uurinud edukate riikide kogemusi, otsustati tervisesporti edaspidi enam mitte toetada. Raha saavad ainult alad, mis on olümpiatasemel, või üksikud tipud ja andekad noored.

Ühesõnaga, põhjanaabrid enam lennukilt kupüüre ei külva. Kui pole tulemust, pole ka raha. Jutt käib olümpiakomitee toetustest, mis on mõeldud tippspordi edendamiseks.

Tuleval aastal ei maksta golfile, squash’ile, nüüdisaegsele viievõistlusele, käsipallile ega ratsutamisele sentigi. Summad, mida spordialaliidud varem said, polnud suured – squash’il näiteks 15 000 eurot –, aga raha seegi. Miks toetada ala, mis tippspordiga ei tegele või vähemalt ei suuda üles kasvatada ainsatki rahvusvahelist mängijat? Pole olümpiakomitee asi aidata kodusel tasemel atleete. Parem suunata väiksedki summad sinna, kust midagi tuleb.

Põhjanaabrid enam lennukilt kupüüre ei külva. Kui pole tulemust, pole ka raha.

Märkimisväärne on seegi, et Soome olümpiakomitee ei aseta rahapakki alaliidu lauale, vaid paneb täpselt kirja, kellele ja milleks summad tuleb kulutada. Näiteks sõudmine, 40 000 eurot: Robert Veni treeningutoetus, treenerite Ilona Hiltuneni ja Jani Heino palgatoetus. Kõik.

Eks ole Eestiski üldjoontes nii, et edukamad saavad rohkem ja mitu alaliitu jäetakse tippsporditoetusest ilma, aga raha ikka ei jätku. Äkki tuleks latti veelgi kõrgemale kergitada ning keskenduda ainult neile, kel on lootust tiitlivõistlustel kümne sekka tulla, ja andekatele noortele?

Vaadates, kui palju raha mõned alad, mille sportlased on olümpiast sama kaugel kui Maa Päikesest, Eestis eri kohtadest saavad – sadu tuhandeid –, tekib küsimus: kuhu need summad pannakse? Ei saa ju olla nii, et kõik treenerid tegutsevad palehigis, klubides töö käib, aga aastate kaupa ei tule ainsatki sportlast, kelle tiitlivõistluste tulemus kannataks kasvõi äramärkimist.

Uus-Meremaa eeskuju

Soomlased kavatsevad jätkata ja panna paika mõõdikud: kui palju on alal medaleid, (tulevasi) tippsportlasi, treenereid, kes suudavad sportlasi tippu viia, ning alaliidul oskusteavet ja võimeid. Kõik need punktid liidetakse kokku ja otsustatakse, kas ala väärib toetust või mitte.

Malli võttis Soome muide Uus-Meremaalt, kus on neli eelisarendatavat ala (rattasõit, sõudmine, kergejõustik, purjetamine), neli B-ala (aerutamine, ratsutamine, olümpiaragbi, netball) ja kaks C-ala (naiste maahoki ja suusasport). Muud alad saavad raha, mis üle jääb. Tulemus: Uus-Meremaa, kus on märksa vähem elanikke kui Soomes (vastavalt 4,2 ja 5,5 miljonit), võitis Rio de Janeiro olümpial 16 medalit meie põhjanaabrite ühe pronksi vastu. Ja mis aladel? Sõudmises, aerutamises, purjetamises, ragbis, rattasõidus, kergejõustikus ning laskmises ja golfis.

Soomlasedki tahaksid medaleid, sestap nad tühjad alad kõrvale lükkavadki.