Võtame selle info aluseks ja uskugem seda. Ent küsimused jäävad alles. Miks siis järeltestide tulemuste avaldamisega venitati peaaegu neli aastat? Miks tegi Kristina Šmigun-Vähi aastal 2014 ETV otse-eetris dramaatilise avalduse, et tema proovist on leitud halb analüütiline leid? Mis vahepeal toimus? Kuhu jäi "analüütiline leid"? Kui sportlane nüüd lõpuks õigeks tunnistati, siis järelikult dopingukütid eksisid kuskil millegi vastu. Aga mille?

Selgust ei toonud täna ka õigeks mõistetud sportlane ise, kes meediale asja sisulist poolt ei soostunud kommenteerima. "Minu päev on täna päikest täis. Me kõik oleme neid paari lauset kaua oodanud. Mul ei ole midagi lisada – seal on kõik väga selgelt öeldud," kirjutas Šmigun meediale saadetud kirjalikus pöördumises.

ROKi uudis on aga tegelikult täpselt kahelauseline: "ROK kinnitab, et kõikide 2006. aastal Torino olümpiamängudel võetud dopinguproovide järelanalüüsimine on lõpule viidud ja selle käigus ei ilmnenud ainsatki positiivset dopingujuhtumit. Mingeid käimasolevaid protseduure pole ja see järelanalüüsi protsess on nüüd kindlasti lõppenud."

Aga mis siis ikkagi juhtus? Kuna keegi ei kommenteeri, jätab see palju ruumi spekulatsioonideks, ausalt öeldes isegi õhutab neid. Naiivne oleks arvata, et kõik need sajad tuhanded inimesed, kes Šmiguni kaasusele emotsionaalselt kaasa elasid, lihtsalt unustavad juhtunu ja rahulduvad selle kaherealise selgitusega: positiivseid dopingujuhtumeid ei olnud.

Esitan ühe versiooni, mis võis juhtuda. Varem meedias ilmunud infokilde kokku seades on see kõige loogilisem. Nimelt võis tegu olla juriidilise vaidlusega, kas 2006. aastal antud proove oli tol ajal veel üldse õigust uuesti kontrollida ehk kas dopinguproovidele määratud tähtaega on õigus tagantjärele pikendada? Kui näiteks täna antud dopinguproovide „säilivusaeg” on kümme aastat, siis toona oli see lühem. Või oli vaidlusaluseks küsimuseks midagi muud seoses proovide säilitamise/avamise/kontrollimisega.

Ametlikult pole vaidluse sisu kunagi avaldatud. Tegelikult pole täpset ametlikku infot isegi selle kohta, mis tasandil juriidiline võitlus üldse käis. Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port mainis täna Spordiarbitraaži. Järelikult kui Eesti leeril õnnestus kohtus tõendada, et 2006. aasta proovi avamine/säilitamine/kontrollimine 2013. aasta lõpus ei olnud reeglipärane, siis lõi see pretsedendi ja ROK pidi automaatselt loobuma kõigi teiste, kuuldavasti 500 proovi analüüsimisest. Ning pidigi nentima: ühtegi positiivset dopingujuhtumit ei tuvastatud. Ja mõlemapoolne vaikimine võis olla kokkuleppe üks osa.

Rõhutan: tegu on puhtalt minu spekulatsiooniga. Aga mingit paremat selgitust meil esialgu ei ole. Loodetavasti oleme varsti targemad. Šmiguni lugu väärib üldsuse jaoks veidi selgemat lõppakordi, mis õhku jäänud küsimused peletaks.