KOMMENTAAR | Miks ja kelle poolt aasta sportlase valimisel tegelikult hääletatakse?

Aasta sportlased on Eestis taas pärjatud ning tundub, et arutelu jätkub sel teemal veel mõneks ajaks. Paljude jaoks oli üllatuseks, et Ott Tänak edestas meeste konkurentsis Nikolai Novosjolovit ja Kelly Sildaru kogus naiste seas Julia Beljajevaga võrdselt hääli. Lisaks jätkus anomaalia, et vehklemistreener ei suuda kuidagi juhendajate konkurentsis esimeseks tulla.

Aasta sportlane selgub kolme kategooria ehk rahva, ajakirjanike ja alaliitude häälte liitmisel. Tulemusi vaadates selgub, et kõik hindavad asju tegelikult erinevalt.

Alaliidud hääletavad juba aastatepikkuse mustri järgi ehk maksab medal olümpiaala tiitlivõistlusel. Meeste seas joonistus see eriti hästi välja. Esimeseks asetati MM-hõbe ja EM-pronks Nikolai Novosjolov, teiseks MM-hõbe Heiki Nabi ja kolmandas MM-i neljas mees Janek Õiglane. Mitteolümpiaala sportlane Ott Tänak oli küll autoralli MM-sarja kolmas mees, kuid jäi ikkagi Õiglasele alla.

Rahva valikute kohta on öeldud, et maksab populaarsus ja emotsioon. Samas kiputakse unustama, et populaarsed sportlased pakkusid ka häid tulemusi. Tänak tegi pika puuga karjääri parima hooaja: võitis kaks rallit ja oli hooaja kokkuvõttes kolmas. Lisaks tuleb taaskord märkida, et Eesti rahvas on lihtsalt ralliusku.

Novosjolov tegi ju ka häid tulemusi, kuid miks ei mahtunud ta rahva seas viie parema mehe sekka? Sama saatus tabas mullu näiteks Gerd Kanterit, kes oli ka parim ajakirjanike ja alaliitude meelest. Kanteriga juhtunu võib panna paljuski mulluse rahvahääletuse süsteemi süüks. Valida sai ainult parimat. Kanter ei olnud kindlasti paljude meelest parim, kuid ülejäänud kohtade ritta seadmisel oleks ta kindlasti hääli juurde saanud.

Tänavu pöördutigi tagasi varasemast tuttavama süsteemi juurde. See Novosjolovit aga ei aidanud. Seekord on vastus samuti lihtne – ta võitis suvel küll kaks tiitlivõistluste medalit, kuid ega teda rohkem meedias pildis näha eriti ei olnudki. Ka aasta sportlase valimise järel ei saanud me kusagilt teada, mida Novosjolov ise asjast arvas.

Kokkuvõttes ei saa kedagi millekski sundida, kuid tänapäeval tähendab meedias figureerimise sagedus tihtipeale ka sponsorrahade suurust. Tänapäeval ei anta enam raha välja pelgalt heade tulemuste eest. Toetaja tahab aina enam ka midagi vastu saada. Nii räägitakse rohkem juba partnerlusest, mitte sponsorlusest. Tavameedia kõrval on ülimalt oluline ka sotsiaalmeedia.

Räägitakse küll, et vehklemisliit peaks ala tutvustamiseks rohkem tegema, kuid ka sportlased võivad siinkohal oma abikäe ulatada.

Naissportlase valimise puhul on rahvahääletuse tulemused samuti üsnagi ennustatavad. Kui Beljajeva puhul tõdetakse, et ta võitis kahel tiitlivõistlusel medali, siis Sildarul on ette näidata juunioride MM-tiitlid ja ka MK-etapi võit. Samas andis rahvas Sildarule eelkõige hääli Aspeni X-Mängude teistkordse võidu eest. Siinkohal kindlasti kriitikud teatavad, et tegemist pole ju tiitlivõistlusega. Samas oli tegemist freestyle-suusatajate jaoks pargisõidus aasta kõige tähtsama jõuprooviga. Kokkuvõtvalt võitis Sildaru sel aastal oma alal kõige tähtsama võistluse. Beljajeva oli oma alal aasta kõige tähtsamal võistlusel kolmas.

Iga ala on ju erinev. Kui tennises on aasta jooksul kõige tähtsamaks Suure Slämmi turniirid ja jalgrattasõidus Tour de France, siis freestyle-suusatamises on X-Mängud samuti MM-ist tähtsamad.

Kui rääkida populaarsemate sportlaste valimisest, siis Eestis on eelkõige populaarsed edukad sportlased. Ka tänavune rahvahääletus ju näitas, et hääletati ikkagi atleetide poolt, kes on omal alal tänavu midagi korda saatnud.

Miks ei valita aga vehklemistreenereid aasta treeneriks? Eelkõige peitub vastus selles, et häid juhendajaid on palju ja nad söövad lihtsalt teineteisi hääli. Seega tuleks alaliidul esmalt isekeskis selgeks teha, kes on aasta parim ja seejärel esitada kandidaatide sekka ainult üks juhendaja. Sellisel juhul paraneksid ka võiduvõimalused.

Ajakirjanike hääletuse seas on parasjagu sümbioos alaliitudest kui ka rahvast. On neid, kes hindavad nagu alaliidud ehk ette võetakse Exceli tabel ning ka neid, kes hindavad ka tulemusi, mis on tehtud väljaspool olümpiaalade tiitlivõistlusi. Koondtulemusi hinnates on praeguse seisuga ülekaalus esimesed.

Keda võiks edu saata aga tulevikus? Heade tulemuste jätkudes on Tänak ja Sildaru rahva seas populaarsed ka edaspidi. Samamoodi hinnatakse aina enam pallimängijaid (Ragnar Klavan, Robert Täht, Kaia Kanepi, Anett Kontaveit. Tulevikus tõenäoliselt Mattias Käit.). Rahva seast võivad suure portsu hääli koguda ka ratturid Tanel Kangert ja Rein Taaramäe, kui nad peaksid edukalt esinema mõnel suurtuuril.

Aga traditsioonilisemate olümpiaalade esindajad? Tõenäoliselt liigub asi selles suunas, et rohkem tähelepanu toob olümpiamedal või maailmameistrivõistluste kuldmedal. Paha ei teeks ka regulaarselt telepildis olemine. Miks teab publik hästi neljapaadi sõudjaid? Vastus on lihtne, et lisaks tiitlivõistluste medalite võitmisele on seda regulaarselt tehtud ETV eetris. Tänavuse MM-i poolfinaali näidati “Ringvaate“ otse-eetris ning jälgijate arv olevat olnud umbkaudselt kuuekohaline number. Samamoodi on kergejõustiklaste suursaavutused jõudnud kõik otsepildis vaatajateni.

Vehklemise suurtele võitudele on ikka kaasa elatud Eurospordi vahendusel. Rahva südamesse jõudmiseks on sellest aga vähe. Heiki Nabi MM-finaalist jõudis küll otsepilt Eesti vaatajani, kuid kahjuks ei saanud suurem osa publikust lihtsalt millestki aru. Kui vaataja ei saa reeglitest aru, siis ei olegi asi tema jaoks atraktiivne. Seega tuleks vaeva näha, et inimesed ei näeks aastas ainult ühte maadlusmatši.

Kokkuvõttes valitsegi ju aasta sportlast, mitte aasta parimat tulemust olümpiaalade tiitlivõistlusel ehk lisaks tulemusele tahetakse saada midagi enamat.