Parim meesvõrkpallur selgitatakse 2017/2018 klubihooaja ja rahvuskoondise suve põhjal. See, et esimeste sekka kerkivad lõpuks mehed, kes just koondises särasid, on minu arvates igati loogiline. Ehkki suurema osa aastast rassib võrkpallur klubi eest, siis aasta tähtsaimad mängud on meie jaoks ikka suvised koondise matšid. Need on kohtumised, mis Eesti rahvale tõeliselt hinge lähevad. Mida arvavad välismaiste klubide bossid, kes meie mängijaid palkavad, on iseküsimus. Nemad vaatavad ilmselt aastat tervikuna.

Martti Juhkami võitis Tourcoing’ga Prantsusmaa karika. Kui vaadata Euroopa tugevamates liigades (Venemaa, Itaalia, Poola, Türgi, Prantsusmaa) mängivaid eestlasi, siis teistel ei olnud üheski sarjas sellist täistabamust. Kõige lähemal oli Oliver Venno, kes vedas Ankara Maliye Piyango Türgis karikafinaali.

Natuke nõrgemates liigades krooniti meistriteks päris mitmed. Timo Tammemaa Belgias, Henri Treial Tšehhis, Andres Toobal võitis Slovakkias nii karika kui ka meistritiitli. Neist jäi 16 hulgast välja vaid Andres Toobal, kelle koondisesuvi katkes vigastuse tõttu varakult. Olgem ausad: Prantsusmaa ja Slovakkia liigad ei kannata võrdlust välja. Siiski väärinuks temagi minu arvates kohta 16 hulgas.

Aga miks siis Juhkami valikusse ei mahtunud? Kas asi on selles, et ta polnud juba kolmandat suve Eesti koondises? Siin tasub aga arvestada kahte asja. Esiteks kinnitas peatreener Gheorghe Cretu, et see oli seekord puhtalt tema isiklik otsus. Teiseks pääses valikusse päris mitu meest, kes koondises ei olnud (Keith Pupart, Hindrek Pulk, Siim Põlluäär) või kes tervisehädade tõttu seal eriti mängida ei saanud (Ardo Kreek, Andrus Raadik). Koduliigast mahtus valikusse Mart Naaber ja Silver Maar.

Kui Juhkamile tahetakse anda mingit pedagoogilist õppetundi, siis tuleks käituda stiilipuhtalt. Anna Kajalina on loobunud Eesti rahvusnaiskonna aitamisest, kuid tema on küll kandidaatide seas. Kokkuvõttes minule see mõistlik ei tundu. Justkui Eesti võrkpall oleks nii jõukas, et võime Prantsusmaa karikavõitu ei millekski pidada. Meil oleks kõik nagu nii hästi, et ühest mehest on vaja teha mingi opositsionäär, sisevaenlane, paaria. Või äkki ta tõesti lihtsalt unustati? Tean, et aasta tagasi jäi just sel põhjusel esialgsest valikust välja üks mees, kes tänavu oli koondise põhikoosseisus - Timo Tammemaa. Minu küsimuse peale lülitati ta valikusse ja kui õigesti mäletan, siis Denis Losnikov lükati üle parda.

Jah, minagi tahaksin, et Juhkami naaseks koondisse ja ausas konkurentsis selguks, kas tal on asja platsile või mitte. Tänasel päeval on nurgaründaja kohale juba mitmeid valikuid. Olen talle ka ise öelnud: Martti, aastad lähevad, sa ei tea, millest sa ilma jääd, lõpuks sa ise kahetsed. Ja nagu ma aru saan, siis nad ongi Cretuga omavahel rääkinud ja koostöö saaks iseenesest jätkuda, takistusi ei ole.

Aga antud otsus – karistus? – pole loogiline ega spordimehelik.

Pealegi poleks Juhkami lõpuks kõrgele nagunii tõusnud, etteotsa oleks niiehknaa pääsenud koondislased. Kes on parim, on juba maitseküsimus. Minu hääl läheb Vennole, kes tegi Türgis kõva klubihooaja ja sai koondises üllatavalt hästi hakkama uuel positsioonil, nurgaründaja kohal.