Kõik see on tekitanud inimestes vastakaid reaktsioone: konservatiivid protestivad, et e-spordi näol ei ole tegemist "päris" spordiga, mängurid ise väitlustesse laskuma ei kipu - nende jaoks ei ole ka erilist vahet, mida teised neist arvavad, nemad tegelevad sellega, mida nad armastavad ning mis kõditab sadade miljonite inimeste meeli.

Sellegipoolest tuleks selgeks vaielda, kas e-sport on sport või mitte. Oleneb sellest ju kokkuvõttes nii mõndagi: on küllaltki tõenäoline, et kui e-sport on juba praegu välja jõudnud Aasia mängudele ning näidisalana kavas olnud ka talvistel X-Mängudel, jõuab see ühel hetkel välja olümpiamängudele - selleks peab aga kõigepealt seda spordina tunnustama ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Julgen väita, et lähema kümne aasta jooksul see ka juhtub. Esmalt tuleb aga e-sport koondada ühe ja tugeva katuseorganisatsiooni alla, samuti tuleb seda mängukaugetele inimestele rohkem tutvustada, et selgitada, millega täpselt tegu on ning levinud eksitavaid eelarvamusi ümber lükata.

Niisiis - miks on e-sport ikkagi sport? Alustada tuleks mõistagi sellest, mida me üldse e-spordi ja spordina mõistame. Eksivad need, kellele kangastub e-spordile mõeldes silme ette pilt paksudest ja lodevatest teismelistest, kes kodus ajaviiteks jõhkraid tulistamismänge mängivad ning niimoodi „oma elu ära raiskavad". Organiseeritud e-sport on tegelikult hoopis midagi muud: see on süsteemne, ülimalt - rõhutan, ülimalt! - strateegiline ning nõuab mängijatelt väga kõrgel tasemel pingetaluvust, meeskonnatööd, reaktsioone, reflekse ning uskumatult head peenmotooriat - silma ja käe koostööd. Tipptasemel ei saa hakkama tugitoolis lösutades või samal ajal kartulikrõpse näksides, kogu võistluse ajal tuleb endast anda absoluutselt kõik. Parimad mängurid peavad oma taseme säilitamiseks harjutama 10-12 tundi päevas ning see ei ole tingimata lõbus ajaveetmine, vaid ränk töö.

Mängude sisu, tulistamised-tapmised või hoopis jalgpallimatšid, on lihtsalt visuaal, pelgalt vahend, kuidas omavahel võistelda - samamoodi, nagu võib mõnele tunduda pentsik palli väravasse ajamine või korvi viskamine, võib teisele tunduda imelik või vastukarva arvutiekraanil väljamõeldud tegelaste mahanottimine. Igaühele oma.

Sport ei pea tingimata endas hõlmama meeletut füüsilist pingutust. Golfi ja snuukrit mängitakse väga viisakas riietuses ning keegi ei nõua, et sportlased sajakümneprotsendilise pingutuse järel higist nõretaksid. Bridži, malet (mõlemad ROKi poolt tunnustatud spordialad) ja pokkerit mängitakse samamoodi laua taga istudes, kuid laiem avalikkus peab nimetatud alasid ikkagi spordiks. Ei ole põhjust, miks peaksid tipptasemel pokkerimängijad olema sportlased, aga mängurid mitte. Ka mõttesport on sport, kusjuures e-atleetidel tuleb lisaks kibekiirele ajude ragistamisele samal ajal ka kogu oma osavus mängu panna. Traditsioonilise spordiga on e-spordil seetõttu isegi rohkem ühist kui mõnel tunnustatud alal.

Isegi dopinguskandaale on e-spordis esinenud: mitmed tippmängijad on vahele jäänud keskendumist parandava ravimi Adderall kasutamisega, mis on tegelikult mõeldud aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega inimestele.

Muide, Lõuna-Koreas on e-sport saavutanud juba sedavõrd suured mõõtmed, et e-atleedid on juba kohati populaarsemadki kui „päris" sportlased: Seoulis täidetakse 2002. aasta jalgpalli MMi poolfinaalis kasutatud staadion regulaarselt mängusõpradega, kes seal kümnete tuhandete kaupa oma lemmikutest superstaaridele kaasa elavad. Kandepind on lai ning tipud teenivad üüratuid summasid, mis ulatuvad miljonitesse dollaritesse. Muide, portaali esportsearnings.com andmetel on eestlane Clement Ivanov oma enam kui 1,3 miljoni dollari suuruse mängusissetulekuga maailma kõigi aegade edetabelis 14. kohal. Mitu Eesti „päris" sportlast sellele vastu suudavad panna?

Avalda ka oma arvamust: kas e-sport on sport?