Võõrsilväravate reegel on minu jaoks olnud aastaid rahusvahelises jalgpallis pinnuks silmas. Olen alati leidnud, et see loob olukordi, kus üks tabamus on täiesti põhjendamatult väärt rohkem kui mõni teine. Seetõttu olen ma ilmselt üks esimesi jalgpallisõpru, kes selle reegli kaotamist rõõmuga tervitab.

See reegel oli küll hea mõte aastal 1965, kui seda esimest korda kasutati, kuid tänapäeva jalgpallis, kus tipptasemel on võõrsilmängule reisimine tšarter- või isegi eralennu vaev, on see lihtsalt oma aja ära elanud ning käitub oma esialgsele mõttele vastupidiselt. Kui algselt pidi see julgustama kaugele sõitnud võõrsilmeeskondi ründama, mitte lihtsalt kaitses istuma, siis tänapäeval on see tekitanud hoopis situatsiooni, kus kodupubliku ees mängivad tiimid keskenduvad pigem sellele, et oma värav puhas hoida, mitte sellele, et ise võimalikult palju väravaid lüüa. On selge, et võõrsilväravate reegli kaotamine muudab Meistrite liiga play-off faasi niigi huvitavad kohtumised veelgi põnevamaks.

Iseäranis veidrad on võõrsilväravate reegli „otsused" juhul, kui kaks mängu mõlemad viiki jäävad. Kõige jaburamaks näiteks on ehk Meistrite liiga poolfinaal hooajal 2002/03, kui kohtusid AC Milan ja Milano Inter, kes teadupoolest San Siro staadionit omavahel jagavad. Esimene kohtumine lõppes 0:0, teine 1:1 - ja edasi sai Milan, kes pidas vormiliselt esimese mängu kodus. Finaalis alistas Milan sealjuures Juventuse ning tõusis Euroopa tšempioniks, kuigi Interit tegelikult üle ei mängitud.

Aegunud reegli kaotamist nõudsid eelmisel aastal UEFA eliittreenerite kohtumisel ka paljud nimekad juhendajad eesotsas Diego Simeone, Thomas Tucheli ja Carlo Ancelottiga ning usutavasti on treenerite seisukoht ka UEFA jaoks väga arvestatav argument.

Kuigi plaani detailidest Kicker ega mõni teine väljaanne rääkinud ei ole, siis annab võõrsilväravate reegli kaotamine UEFA-le võimaluse kaotada ka teise mängu lõpust lisaaja variant, mis seni tekitas paratamatult kahe tiimi vahel ebaausa olukorra. Esiteks kestab ühe tiimi kodumäng seetõttu 30 minutit kauem, teisalt peab kodumeeskond nüüd veel eriti agaralt kaitses istuma, sest võõrsiltiimi värav lisaajal tähendaks seda, et võõrustajad peavad vähemalt kahega vastama. Milleks seda lisaaega üldse vaja on, kui kolm tundi jalgpalli meile ühte võitjat ei andnud?

Kui 180 minuti järel on seis viigis, tuleks kohe minna penaltiseeria juurde. Seda enam, et tihtipeale koosnevad sellised lisaajad niikuinii lihtsalt vastase eksimuse ja penaltiseeria ootamisest. Jätke jutud, et penaltite löömine on loterii - võimalik, et tegu on jalgpalli kõige psühholoogiliselt nõudlikuma osaga.

Elagu vaatemäng - kadugu võõrsilväravate reegel!

Võõrsilväravate reeglit puudutas ka tänane "Futboliit":