KOMMENTAAR | Arusaamatud korvpallurid. Miks nende jaoks ei ole koondis ja tiitlivõistlused tähtsad?

Eestis on ikka jalgpalli ja korvpalli omavahel võrreldud. Viimastel päevadel korvpallirindelt tulnud uudised annavad põhjust seda taas teha. Kui korvpallis tundub koondise esindamine olema mingi kõrvaline tegevus, mida võimaluse korral tehakse, siis jalgpallis on parimad alati kohal.

Tegelikkuses ei ole ju küsimus ainult viimatises Euroliiga ja FIBA sõjas. Tippkorvpallurid on läbi aastate loobunud koondiste esindamisest. Loobutud on ka olümpiamängudele, maailmameistrivõistlustele ja Euroopa meistrivõistlustele minemisest. Seda ka absoluutsel tipptasemel.

Tõenäoliselt ei kujuta keegi ette, et Lionel Messi või Cristiano Ronaldo oleksid mingil hetkel teatanud, et ma jätan selle MM-finaalturniiri vahele, kuid loodetavasti olen järgmine kord kohal. Maailma parim korvpallur LeBron James on aga just niimoodi teinud. MM-il on ta osalenud ainult ühel korral ja seda 2006. aastal, kui USA sai kaela pronksmedalid. Kui USA võitis 2010. ja 2014. aastal MM-kullad, siis ei olnud James kaugeltki ainus esimese kategooria staar, kes koondist ei esindanud.

Olümpiamängudel on läinud veidikene paremini, sest James on seal kohal käinud 2004., 2008. ja 2012. aastal, kuid 2016. vaatas temagi taas mänge telekast.

Kui kokkuvõttes on ameeriklastel staare palju ja suures plaanis ei ole nende jaoks vahet, kes koondise vormi selga tõmbavad, siis tegelikkuses annavad maailma parimate mängijate puudumised ikkagi signaali, et tegelikult ei ole korvpalli MM-i või olümpiaturniiri puhul tegemist nii suure või olulise võistlusega. Kui see ei ole oluline maailma parimate mängijate jaoks, siis ilmselgelt ei olegi see nii tähtis spordisündmus.

Loobujaid on olnud ka teiste koondiste tippude seas. Näiteks jättis Saksamaa legend Dirk Nowitzki vahele 2009. aasta EM-i ja 2010. aasta MM-i ja naasis seejärel koondise juurde 2011. aasta EM-iks.

Korvpalli tiitlivõistluste eel loetletakse ikka üles suur kogus staare, kes seekord otsustasid riigi esindamise asemel teha midagi muud. Mitmeski koondises on suurturniiril rohkem ässasid puudu kui on kohal. Jalgpallis jäävad staarid finaalturniiridest kõrvale ainult vigastuste tõttu või juhul, kui nende koondis sinna lihtsalt ei pääse. Loomulikult on ka juhuseid, et mõnda meest lihtsalt ei valita tiimi.

Sarnaselt Eesti korvpallikoondisele on praeguseks kogunenud ka jalgpallikoondis, kes alustab laupäeval mängudega Rahvuste liigas. Kui korvpallis kogenud mehi koondise juures ei ole, siis jalgpallis on kõik kohal. Kui Konstantin Vassiljevi ja Enar Jäägeri vorm ei ole vastavalt mängupraktikale ja eelnevale vigastusele just parim, siis koondise jaoks on nende kohalolu ikkagi vajalik ja seetõttu nad siin ongi.

Korvpallis on lisaks kogenud meestele puudu ka nooremaid. Kalev/Cramosse kuuluvad Kristjan Kitsing ja Janari Jõesaar otsustasid koondise esindamisest loobuda, et valmistuda klubi juures uueks hooajaks. Kitsing sõnas, et tal on vaja uude klubisse sisse elada. Samamoodi oleks võinud ju näiteks jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan jääda Itaaliasse koduklubi juurde kohanema, kuid mees on ikkagi kenasti Tallinnas.

Üks potentsiaalne jalgpallikoondislane siiski jäi seekord enda koduklubi juurde kohanema. Selleks meheks on ründaja Rauno Sappinen, kes pallib nüüd Hollandi esiliigas FC Den Boschi ridades. Seejuures teeb ta seda hästi ja on kohe alustuseks löönud kolme mänguga kaks väravat.

"Seis on selline, et Hollandi esiliiga ei tee koondisepause. Otsustasime noortekoondise peatreeneri Karel Voolaiuga, et anname talle rahulikult aega sisse elada ja oma vorm kätte saada. Oleks ta meil number üks ründaja, mõtleksime võibolla teistpidi, aga hetkel otsustasime, et kuna ka teised ründajad on terved, anname Raunole uude klubisse sisseelamiseks rohkem aega. See on talle edaspidiseks karjääriks kasulikum," põhjendas jalgpallikoondise peatreener Martin Reim.

Reimi kommentaari sisuline kokkuvõte: kui Sappinen oleks koondise esiründaja, siis oleks Reim talle kutse saatnud ja Sappinen oleks praegu Tallinnas, mitte ei kohaneks uue koduklubiga Hollandis.

Sarnaseid näiteid võib tuua ka ajaloost, kui ei olnud veel FIBA ja Euroliiga praegust sõda. Kõik mäletavad ju kuidas korvpallikoondise praegune peatreener Tiit Sokk eelistas Kreekas mängitavat klubikarjääri koondisele ja isegi EM-finaalturniirile. Jalgpallikoondise praegune väravavahtide treener Mart Poom käis aga rahvusesinduses ka olukordades, kus klubi oleks teda parema meelega näinud enda juures traumast taastumas. Ka praeguse jalgpallikoondise kogunemise korral lendas tiimi üks olulisemaid mängumehi Mattias Käit vigastusega Tallinnasse, et end ikka ka siinsetele arstidele näidata ja olla kasvõi päeva jagu osa koondisest.

Kui jalgpallis on jätkuvalt kõige tähtsamaks MM-tiitel, siis korvpallis maksavad peamiselt aga NBA-meistrisõrmused ja Euroliiga triumfid. Koondise eest patsutamine tuleb korvpallurite jaoks kusagil kaugemal. Sinna tullakse, kui on aega ja viitsimist ning nagu selgub, siis mõnel juhul on vajalik ka mitme inimese nõusolek. Maailmas antakse eeskuju, Eestis tehakse järgi.