Magnus Kirt on tegija. Aega läks, aga mehe teele saadetud oda hakkas lõpuks lendama, ja meeldivalt kaugele. Kolm Eesti rekordi parandust ja aasta pole veel läbi... Kusjuures mäng käib ihaldatud 90 meetri joone läheduses, puudu on vaid 25 sentimeetrit ehk pöia jagu.

Kirt on eelkõige stabiilne – tema tänavused kuus paremat võiduviset: 89.75, 88.73, 88.45, 86.70, 85.42 ja 84.69. Seitsmel järjestikusel rahvusvahelisel võistlusel, kaasaarvatud Teemantliiga etapil, on Kirt saanud esikoha.

Kogu probleem peitub selles, et keegi (ilmselt jumal, sest inimesed seda muuta ei saa) on teinud reegli, mille järgi maksab EM-il vaid medal.

Paraku ei maksa eelnev jutt sentigi, kui Kirt jääb Euroopa meistrivõistlustel Berliinis medalita. Siis jääb ta Eesti olümpiakomitee silmis keskpäraseks tegijaks ja peab leppima C-kategooria toetusega 600 eurot kuus. Hea küll, Kirt saab tõhusa summa ROK-i solidaarsusfondist, ent see on reegliteväline abiraha, samas tänu sellegi eest.

Odavise vs. maraton

Teoorias peaks A ja B kategooria toetusi maksma sportlastele, kellel on potentsiaali võita olümpiamängudel medal või äärmisel juhul jõuda esikümnesse. Kui Kirt jääb näiteks EM-il tulemusega 88.25 neljandaks (mis pole võimatu, sest vana maailma odavisketipus on tihe rebimine), siis reeglite järgi ta palgasaajate nimekirja ei pääse. Juhtub aga Eesti maratonijooksja à la Pavel Loskutov saama hõbeda, on ta hoobilt EOK palgal. Nüüd küsimus: kummal on suurem võimalus kerkida olümpial poodiumile?

Kogu probleem peitub selles, et keegi (ilmselt jumal, sest inimesed seda muuta ei saa) on teinud reegli, mille järgi maksab EM-il vaid medal. Ent kui Kirt autasust ilma jääb, siis kas tal pole enam lootust kerkida olümpial poodiumile või esikümnesse?

Äkki ei peaks alati vaatama Exeli tabelit vaid kasutama talupojamõistust?