Jüri Ratast? Loksutatult, mitte segatult… Ei, kui üldse, siis täitsa puhtalt!

 (22)
Märt Roosna
Märt Roosna on Eesti Päevalehe spordireporter.Foto: Rauno Volmar

Spordirahvas on kuningas. Vähemalt selles osas, mis puudutab EOK presidendi valimisi. Ja kui nad tõemeeli kogu hingest tahavad pealikuks Jüri Ratast, siis Jüri Ratta nad ka saama peavad.

Proloogi asemel traditsioonilisel viisil: rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Piilupart oli rongijuht. Rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta. Aga seal, rongi peal, kas sa tead, kes olid seal?

Neli aastat tagasi taheti ärimeest. Rikas, abivalmis ja nupukas sell, mõeldi. Saadigi ärimees. Muidu kõik tibi-tobi, aga ärimehe riukad küljes ja kohtukull lendas kallale ning kippus nokkima. Nokkiski vere välja ja plekk jäi EOKle külge. Nüüd tahetakse poliitikut. Jagab poliitmatsu, teab, kellele silma teha, räägib kõlavalt kui köstrihärra, uksed avanevad, koridorides väärikad otsustajad teretavad, mõeldakse.

Lubage üks lõik olümpiahartast: „Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks. Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.“

Nii pateetilised sõnad, et iroonilis-küüniline eesti ühiskond turtsatab naerma. Aga ometi: pangem silmad kinni, hingakem sisse-välja ja mõelgem, kes sellisele kirjeldusele kõige enam vastab – Jüri Ratas, Urmas Sõõrumaa või Tõnu Tõniste?

Seotud lood:

Ja see vastus kirjutagegi hääletussedelile. Kui see on Jüri Ratas, siis see on Jüri Ratas. Kellelgi pole midagi kobisemist, kui selline vastus tuleb inimese või organisatsiooni sügavalt hingepõhjast.

Ahjaa, kirjutama ajendas mind suuresti Ratase endise erakonnakaaslase Rainer Vakra sõnavõtt, et EOK palgaline asepresident Toomas Tõnise teeb mingit nurjatut tempu ja korraldab kellegi kampaaniat ja kogub hääli. Et EOK palgaline asepresident ei tohi seda teha, ei või sekkuda Suurde Mängu.

Pärast poliitikute ja valitsuse jõulist ja äärmiselt kohatut sekkumist EOK valmiskampaaniasse (kirjaviga, mis tasub parandamata jätta), tuleb Vakra välja sellise jutuga? Päriselt või? Et ministrid võivad organisatsioone masseerida ja Jüri Ratast upitada, aga EOK töötajad ei või protsessi sekkuda? Härra Vakra, kas see on mingi nali või? Äkki vaataks korra peeglisse?

Esiteks, Tõnise mitte ei tee ainult kampaaniat, vaid ka suisa osaleb hääletusel, sest ta on füüsilisest isikust EOK liige. Kas see on õige või vale, eetiline või ebaeetiline, mina ei tea. Kindlasti on aga kapitaalne sigadus, kui poliitikud, rahajagajad, helistavad alaliitudesse ja annavad näpunäiteid. Vaat siin peitub kindlasi tõsine korruptsioonioht.

Mul ei ole midagi Jüri Ratase kui persooni vastu, kuid mulle absoluutselt ei meeldi see viis, kuidas see asi toimub – ei ole normaalne, et rahandusminister „annab nõu“, keda valida, keda mitte.

Kirjutasin mõni aeg tagasi kommentaari, kus hurjutasin spordirahvast, kes ei julge valimistel seisukohta võtta ja laseb end šantažeerida. Ratas reageeris ja helistas mulle. Tekkis diskussioon, mille käigus ütlesin välja arvamuse, mille juurde olen jäänud: mul ei ole midagi Jüri Ratase kui persooni vastu, kuid mulle absoluutselt ei meeldi see viis, kuidas see asi toimub – ei ole normaalne, et rahandusminister „annab nõu“, keda valida, keda mitte. Dialoog sellega sisuliselt ka lõppes, Ratasel said padrunid otsa.

See ongi see, mis on oluline. See ei ole kellegi mustamine või ebaaus ründamine. See on Eesti ühiskonna suur murekoht. See on suurem kui sport. See ei ole okei. Nagu ka mitte see, et varsti saab ühe käe näppudel üles lugeda spordiliidud, mida EI JUHI poliitik. Kas tõesti ei saa Eesti vabariigis ilma poliitiku toeta sportida? Mida see meie ühiskonna tervisliku seisukorra kohta ütleb? Ausalt öeldes tekib siin Norras Førdes täitsa hirm – kuidas Mart Seim saab tõstmise EMil üles vinnata kaks ja pool tsentnerit rauda, kui läheduses pole ainsatki poliitikut?

Loe veel

Vahelepõikeks: poliitikutel on üldiselt loomuomased teatud sisemised konfliktid ja identiteedikriisid. Näiteks eelmisel suvel, kui kirjutasin lõbusa ja igati positiivse reportaaži EMile siirdunud Eesti korvpallikoondise viimasest pressikonverentsist ja mainisin, et alaliidu juhi Ratase jutt jäi ühes küsimuses poliitikule omaselt ümmarguselt, helistas ta mulle isiklikult ja soovis teada, miks käsitlesin teda selles kontekstis poliitikuna, mitte korvpalliliidu presidendina. Minu vastus: poliitik ei saa olla kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. Kui sa oled poliitik, oled kogu aeg. Enam-vähem sama asi on ajakirjaniku, arsti, politsei ja paljude teiste kutsumustega. Muide, äkki Sven Sester arvas ka, et Ratase kandidatuuri agiteerides pole ta rahandusminister, vaid on Turniiribridžiliidu president? Kui nii, siis küsin: milline mõju on Sesteril ministri ja milline mõju bridžiliidu juhina?

Öeldakse, et laste kaela ei tohi nuhelda vanemate patte, aga Savisaar ei ole Ratase isa ja erakonda kuulumine on vabatahtlik.

Minu maitse jaoks on Ratase kandidatuuris liiga vähe… Ratast. Ausalt öeldes samas ei teagi, mis suurus see Ratas täpselt on. Ühest küljest olen kuulnud tema kohta tõesti palju positiivseid sõnu: äärmiselt suure töövõimega, põhjalik, tõhus jne. Olla kampaania tarbeks kohtunud paari kuu jooksul peaaegu kõigi EOK liikmetega. Samas on raske aru saada, mida või kuidas ta mõtleb. Kui inimene on 16 aastat ehk lõviosa meheaastatest kuulunud sellisesse organisatsiooni nagu Keskerakond, kas ta suudab üldse iseseisvalt otsuseid vastu võtta? Ei ole eriti kuulda olnud ta kõlavaid seisukohavõtte, mis julgeksid risti vastu minna erakonna igijuhi Edgar Savisaare „lõpliku sõnaga“. Kusjuures sõna „Keskerakond“ või asendada ka sõnaga „Reformierakond“ või mõne muu parteiga, kus käibib kilekotirahanduspoliitika ja ämmakapimajandus. Mõte jääb samaks. Milline isemõtleja ja tugev isiksus ei oleks tänaseks Keskerakonnast lahkunud? Pärast kõiki neid piinlikke episoode, mida ma ei hakka siin üles lugema. Öeldakse, et laste kaela ei tohi nuhelda vanemate patte, aga Savisaar ei ole Ratase isa ja erakonda kuulumine on vabatahtlik.

Esineda Jüri Ratas oskab. Räägib ilusalt ja soravalt. Märksõnadeks on „koostöö“ ja „initsiatiiv“. Mõni jääb sellise ilukõne peale magama, mõni teritab kõrvu ja leiab ebakõlasid. Mu kolleeg Õhtulehest Ville Arike avaldas leheveergudel nördimust, et Ratase sõnad ja teod lähevad lahku. EOK presidendikandidaadina lubas nulltolerantsi spordipettuste suhtes, aga kui päevakorda tuli korvpallikohtuniku Rain Rannametsa küsimus, kes panustas mängule, mida ise vilistas, oli alaliidu otsus üllatavalt leebe: kaks aastat vilepausi, küll poiss võtab õppust vigadest…

Mingist seletamatust susserdamispainest vaevatult otsustati toonased Kalevile eraldatud miljonid tähistada märgitusega „noortetöö edendamiseks“. Ausam silt olnuks „riigihange võõrtööjõu soetamiseks“.

Narr vastuolu tuli välja ka Delfi debatis, kui Rataselt küsiti mõned head aastad tagasi riigi poolt Kalev/Cramo kaukasse luhvtitatud krooni-miljonite kohta. Ratas, kes on EOK presidendina lubatud kõiki alasid võrdselt kohelda, köhatas hääle puhtaks ja deklareeris, et Eesti rahval on õigus näha kõrgel tasemel mängu ja mingit probleemi ta ei näe. Ei näe probleemi, et tegemist oli igasuguse süsteemivälise rahaeraldusega, mis tehti vaikselt ära igasuguste kriteeriumite või avaliku aruteluta. Nagu ka Lilleküla viis miljonit, sedapuhku juba eurot. Lihtsalt. On vaja. Aga kui küsid, et kas peaksime valima eelisarendatavad alad – ja siis oleks selline rahakülv juba loogilisem, põhjendatum, mõistetavam –, siis ajavad kõik sõrad kiirelt vastu: pole vaja, milleks? Muidugi meeldib poliitikutel sogases vees ujuda. Milleks reeglid ja selgus? Ega siis muud, kui jääme ootama neid arenevaid noorkorvpallureid, kes toonasest rahaeraldusest tuule tiibadesse said, sest mingist seletamatust susserdamispainest vaevatult otsustati toonased Kalevile eraldatud miljonid tähistada märgitusega „noortetöö edendamiseks“. Ausam silt olnuks „riigihange võõrtööjõu soetamiseks“.

Lõpetuseks üks loogikaülesanne. Ratas on kampaanias korduvalt rõhutanud, et ta ei luba EOK presidendina tuua mitte ainsatki eurot juurde, küll aga paneb kogu oma energia töösse ja tegutseb 24/7. Samas on ta märkinud, et tema suurte plaanide teostamiseks tuleb oluliselt suurendada EOK tugiaparaati ehk palgata ametnikke juurde. Küsimus: kui kulud kasvavad ja tulud mitte, kelle numbreid siis koomale tõmmatakse?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare