Irvingu, Duranti ja Veidemani näitel | Kui tunned, et on õige hetk, siis ainult tuld!

Ülim nauding on jälgida sportlasi, kes tegutsevad kindlas usus (eneseusus). Ükskõik kui palju kõrvalt "tarka" pannakse ja sõnavõttudega pahasti lõhnavat kraami kraevahele loobitakse, nad teevad isiklikus plaanis ainuõigena tunduva valiku ning lähevad täispangale. Teadlikult, pealt näha põdemata.

Võtame korvpalliväljakutelt NBA superklubist Cleveland Cavaliersist "alatult põgenenud" Kyrie Irvingu, Oklahoma City Thunderi "reetnud" Kevin Duranti või meie oma mehe, Kalev/Cramole "noa selga löönud" Rain Veidemani. Kõigi kolme minekut kritiseeriti söögi alla ja söögi peale, aga õnneks, nende meelekindlust see ei kõigutanud. Aeti oma asja, nii nagu õige tundus. Kui loogiliselt võtta, siis kes tunnetaks momentumit paremini kui sportlane ise? Mõistagi, mitte keegi. Me võime igasuguseid asju arvata ja ette kujutada, aga nüansirikast rohkete varjunditega kogupaketti hoomab vaid konkreetne sportlane ise.

Takkajärgi ajab ikka muigele küll, kui meenutada, kuidas Irvingult küsiti ühel järjekordsel stuudiovestlusel, et kas ta ei oleks pidanud vahetuskaupa nõudes oma sammudest eelnevalt informeerima Cleveland Cavaliersi ikooni LeBron Jamesi. Irving vaid muheles ja sõnas naeratus huulil konkreetse "ei". Küll ujus seepeale internetiavarustest välja targutajaid ja ohkijaid! James ei pahandanud, ta sai aru, et kamraadi hing otsis eneseteostust.

Ja kui Irvingu samm oli tehtud, Boston Celticsi särk selga tõmmatud, hakkas 2011. aasta NBA drafti esimene valik tõestama. Loomulikult iseendale, mitte kõigest kõike teadvatele "arvamusliidritele". Poolteist kuud pärast hooaja algust on Celtics NBA-s parima võiduprotsendiga klubi. Käsil on 14 mänguline võiduseeria. Üle on elatud ühe põhimehe rivist väljalangemine (Gordon Hayward). Ka Irving jättis ninatrauma tõttu ühe mängu vahele. Meeskonna totaalne ümbersünd ja võib võtta mürki, et Irving on etendanud selles suurt rolli. Ta soovis olla vastutaja ja liider ning seni on see välja kukkunud paganama hästi.

Kogu eelneva jutu mõte? Sportlased - põdeda ja sada korda kaaluda ei ole vaja. Kui sisetunne ütleb, et järsud muutused on õiged ja õigustatud, siis ainult tuld. Välist müra arvestamata. Ainult tegutseda, et hiljem süümekaid ja kahetsushooge ei tekiks... Tagasi tulla saab alati (mõelge või LeBron Jamesi lahkumisele ja naasmisele Clevelandi) või siis peaaegu alati. Rohkem eneseusku ja käiste üleskäärimist, see viib eriliste hetkedeni. Igal tasandil.