2000. aastal asutas AS Audentes riigilt Eesti Spordigümnaasiumi üle võttes erahuvialakooli Audentese Spordikool (ASK) ehk AS Audentese poolt peetava Audentese Erakooli spordiklassid. Alates 2008/2009. õppeaastast lahutati tasulised Audentese Erakooli gümnaasiumiklassid ja riigi rahastatav ASG eraldi asutusteks. ASG ja ASK on teineteisega lahutamatult seotud: kõik õppursportlased omandavad üldharidust ASGs ning osalevad samaaegselt ASK spordiõppes.

Kehtiv seadusandlus ei luba noortel enamikel riigisisestel võistlustel esindada spordikooli. Seetõttu kuulub enamik ASG ja ASK õppursportlastest veel erinevate spordiklubide nimekirjadesse. Kas lugejal kaob juba järg käest? Vara veel, sest segasemaks läheb. Lisaks kuulub AS Audentesele eraõiguslik MTÜ Audentese Spordiklubi, mille liikmeks võivad astuda kõik soovijad ning kus treenimine on tasuline. ASG õpilased kuuluvad oma varasema spordiklubi, sealhulgas näiteks Audentese Spordiklubi nimekirja ja nende sportimiskulud katab riik.

Mida ja mis mahus riik AS Audenteselt tellis

Riikliku koolitustellimuse hankeleping sõlmiti 2000. aastal AS Audentese ja riigi vahel haridus- ja teadusministeeriumi kaudu 20 aastaks. Audentese poolt allkirjastas lepingu ettevõtte toonane juhatuse esimees ja praegune haridusministeeriumi kantsler. AS Audentese omanikeringi kuulub Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. Lepinguliselt on Audentese Spordigümnaasiumi kohuseks hea üldharidusega tulevaste tippsportlaste ettevalmistamine, kes alates 11. klassist peaksid kuuluma oma vanuseklassi rahvuskoondisesse või olema selle kandidaadid. Õppursportlased peavad saama tasuta gümnaasiumihariduse, aga ka kvalifitseeritud treenerite juhendamisel ja tänapäevastes treeningutingimustes pakutava spordiõppe. Viimane sisaldab majutust, toitlustust, spordimeditsiinilist teenindust, psühholoogilist nõustamist, treenereid, spordibaaside kasutamist, vajalikku inventari jms.

Lepinguga sätestati, et Audentes peab tagama teenuste osutamise vähemalt 150 õppursportlasele Tallinnas ja 50 Otepääl. Täiendavate õppursportlaste puhul sõlmitakse eraldi kokkulepped. Mitmete hankelepingu muutmiste järel on praegune riigipoolne toetus umbes 1 miljon eurot aastas. Tegelikult paisub eelarve aastane tulupool 2 miljonini, sest lisanduvad riiklik haridustoetus, tegevuskulude toetus, spordialaliitude ja EOKga sõlmitud lisalepingutega määratavad toetused. Lihtne arvutus näitab, et riik eraldab ühe Audentese Spordigümnaasiumi õppursportlase toetuseks ligikaudu 8000 eurot õppeaasta kohta ehk umbes 800 eurot õppeperioodi kalendrikuus. Kõik viitaks justkui sellele, et Eesti noorsportlaste ettevalmistus gümnaasiumiastmes on lahendatud parimal võimalikul viisil.

Kas ja kust king pigistab

17 aastat tagasi sõlmitud riikliku koolitustellimuse eesmärk oli jätkata varasema Tallinna Spordiinternaatkooli mudelit ning koondada Audentese Spordigümnaasiumisse õppima ja treenima noorsportlaste absoluutne paremik, pakkudes neile kodukohaga võrreldes märkimisväärselt paremaid tingimusi. Võrreldes 2000. aastaga on muutunud ühiskondlik elu-olu ja koos sellega sport, kuid mudel on jäänud samaks. Kas see täidab kunagi püstitatud ja tänaseni rahastatavat eesmärki?

Kuigi kohalikel omavalitsustel puudub laste-noortespordi rahastamise kohustus, on kõikjal rajatud spordibaase, tingimused sportimiseks on märgatavalt paranenud. Audentesega osaliselt, mõnede alade puhul aga täiesti võrdseid treeningrajatisi leiab üle Eesti. Siit tulenevalt puudub paljudel noortel ja treeneritel tahe ning vajadus siduda end paikselt ASGga. Eeskätt puudutab see kooli pealinna osa ja individuaalalade sportlasi. Ei saa väita, eeldada ega tagada, et ASGsse on praegu koondatud Eesti parimad noorsportlased ja treenerid ning see ei peaks enam olemagi tingimatuks eesmärgiks. Miks?

Üheks mõjuvaks põhjuseks, miks tänased noored ei soovi kandideerida ASGsse, on nende muutunud hoiak väärtustada üha enam haridust. Kahjuks pole kooli õpitase teadaolevalt hea. Seda näitavad aastast aastasse riigieksamite tulemused ja kinnitavad õpilased ise. Kas on mõistlik panna tublisid noori olukorda, kus nad peavad valima: kas sport või haridus?

Ka peavad eeskätt (kuid mitte ainult) individuaalalade tippsportlased tihti oluliseks treenimist oma isikliku pikaaegse juhendaja käe all. Kõiki häid noortetreenereid ei ole võimalik ega ka vajalik koondada ASGsse. Liiati ei toimi individuaalalade puhul meeskonnaalade mudel, kus koondise treeninguid ASGs juhendab võistkonna peatreener.

Arusaamatu on Eesti Olümpiakomitee poolt kehtestatud kord, mille kohaselt ASGs töötavate treeneritega sunnitakse töölepinguid sõlmima spordialaliitusid. Töötasuks ettenähtud raha liigub haridusministeeriumist ASGsse, sealt EOKsse, sealt alaliitudesse ning jõuab viimaks ringiga ASG treeneriteni. Alaliitudel puudub võimalus ja ka ressurss järelvalveks nende treenerite töö üle, treeneritel aga puudub kurioossel kombel aruandekohustus oma tegeliku tööandja ehk ASG ees. On esitatud kahtlusi, et treeneritel esineb rikkumisi treeningutundidest, -mahtudest ning treeningugruppide koosseisust kinnipidamise osas. Et 2009. aastal jõustunud töölepingu seadusega mitte vastuollu minna, peaks ASG treeneritega sõlmitud töölepinguid käsitlema tähtajatutena. Võimalikud töölepingute ülesütlemise hüvitised on jäetud alaliitude mureks. Ebavõrdne olukord tekitab teistes treenerites frustratsiooni ja on arusaamatu alaliitudele. Paratamatult kerkib küsimus, kas kirjeldatud skeem pole mitte ellu kutsutud pelgalt EOK eelarve näiliseks suurendamiseks. Lisaks valitseb EOK poolt surve, et alaliidud palkaksid ASGle koolitustellimuse väliselt lisatreenereid ning suunaksid treenerite töötasude katmiseks omavahendeid. Samas näib, et riiklikest vahenditest tasustatud treenerite töökoormus ASGs ei ole kaelamurdev, kuna enamikul treenereil on paralleelselt töösuhe ka mõne eraõigusliku spordiklubiga, Audentese Spordiklubiga teiste seas.

Kahetsusväärsel kombel ei ole ASG suutnud määratud eelarve piires tagada noortele lepingu kehtivuse aja koguulatuses kõiki ettenähtud teenuseid, sealhulgas toitlustust ja treeninguteks/võistlusteks vajalikku inventari. Neid kulusid on osalt kaetud AS Audentese poolt pakutavate kõrvalteenuste arvelt, kuid ühegi äriühingu pikaajaline tegevusmudel ei saa toetuda kahjumiga tegutsemisele. Omanike eesmärk on teenida kasumit. ASG teenuste tarbeks lisavahendite leidmise jätmine spordialaliidu või sportlase kasvatajaklubi hooleks, on veel üks asi, mis ei räägi ASG eelistamise kasuks.

Tõsiasi on, et mitmete alade noorsportlaste paremik õpib ja treenib väljaspool ASGd. Näiteks kergejõustikus on koondislaste ja tiitlivõistlustel osalejate hulgas ASGs õppivate või sealt sirgunute osakaal proportsionaalselt väike ning paraku jätkuvas langustrendis. Korrates: ärgu aetagu segamini Audentese Spordigümnaasiumi ja Audentese Spordiklubi ridadesse kuuluvate sportlaste saavutusi! Need on kaks eri asja. Spordiklubi teeb head tööd, klubisse kuuluvad lapsed ja noored erinevatest Tallinna üldharidus- ja kõrgkoolidest, seal treenimine on sarnaselt teistele eraõiguslikele spordiklubidele tasuline. Mitmed väga edukad noorsportlased, kes ei ole ASG õpilased, treenivad just selles klubis.

Mõisa köis las lohiseb

ASG riigieelarvelised 200 õppursportlase kohta on täidetud läbisegi noorte tippsportlaste ja harrastajatega. Viimased naudivad võrdselt esimestega riigi ligi 800-eurolist kuutoetust. Mitme spordiala õppursportlaste valdav enamus loobub peale ASG lõpetamist sporditegevusest, mitmed juba gümnaasiumis õppimise ajal. On spordialasid, mille puhul on kõigest aasta möödumisel ca.15 ASG lõpetanust oma alaliidus võistlejatena litsentseeritud, rääkimata kvalifitseerumisest koondise kandidaadiks, vaid 1 sportlane. Tõsi, kivi võiks visata ka mõne spordialaliidu kapsaaeda. Võimalik, et ASGsse kandideerimisel antakse heakskiit sportlastele, kes ei vasta kooli vastuvõtukriteeriumidele, sest muidu jääksid kohad ettenähtud mahus täitmata. Üllatavalt pole mõnel spordialal õpilaskandidaatide valikul ASG juhtkonnale ja alaliidule suurt sõnaõigust antudki. Määravaks on peetud üksnes treeneri ja/või EOK tahet.

Samas kerkib üle Eesti üha enam silmapaistvaid noorsportlasi, kes treenivad klubides ja -koolides pelgalt lapsevanema rahakoti najal, abiks paremal juhul umbes 20-eurone omavalitsuse toetus. Alates 19 -eluaastast kaob seegi. Enamik neist õpib hästi. Neil on mõjuvad põhjused, miks nad ei soovi õppida Audentese Spordigümnaasiumis. Haridusministeeriumi valdkonna eest vastutavate ametnike ning EOK tegevpersonali eravestlustes esitatud seisukoht on, et sportlased, kes ei soovi astuda ASGsse, karistavad end ise. Hankelepinguga eraldatav raha kulutatakse lähtudes kvantiteedist, mitte kvaliteedist.

ASGga seotud muredest ollakse spordiringkondades teadlikud aastaid. Teema kütab kirgi ning ikka ja jälle räägitakse vajadusest reorganiseerida noorte saavutussportlaste spordivõimaluste ja selle toetamise kord ratsionaalsemaks ning eesmärgipärasemaks. Kahjuks ei räägita probleemidest tihti avalikult. Kas kartuses, et sõnumitooja saab karistatud? Saab näha. ASG praegune juht teeb kõik endast oleneva, et tõsta õppursportlaste hariduslikku taset. Iseenesest mõistetavalt on ASG juhtkonna soov, et koolis treeniksid ja õpiksid parimates tingimustes parimad noorsportlased. Kuid ASG saab tegutseda rangelt HTM ja EOK poolt ettekirjutatud raamides. Kultuuriministeeriumis on mõistlike lahenduste leidmiseks olemas kompetentsed, spordivaldkonda mõistvad inimesed. Kahjuks on nende käed ASG puhul seotud, kuna praeguses lepingus on gümnaasiumiastme koolitus ja sporditeenuste osutamine lahutamatult seotud ja riigihange kuulub seetõttu teise ministeeriumi haldusalasse. Haridusministeerium ja EOK näivad olevat olukorraga rahul, muutusteks puudub neil tahe. Või siis on tegu kivisse raiutud kokkulepetega? Tülgastust tekitavad ähvardused, et liigsel protesteerimisel kehtiva süsteemi vastu võetakse praegune riigi poolt ASGle eraldatav raha mingilt spordialalt või ka spordist üldse ära.

Järgmised 17 aastat samal rajal?

Kavakohaselt peaks 2020. aastal astuma jõusse riikliku gümnaasiumiastme õppursportlaste koolitustellimuse uus leping kehtivusajaga 15 aastat. Väljakuulutatud ja praeguseks lõppenud riigihanke väga spetsiifilised kriteeriumid suutis kuuldavasti täita ainult üks kandidaat – AS Audentes.

Kas meie parimate noorte sportlikku ettevalmistamist ei võiks vaadelda senisest laiemalt? Kas on otstarbekas siduda noorte hariduse omandamist ning treeninguvõimaluste loomist riigi rahaliste vahendite abil paikselt, ainult ühe spordigümnaasiumi keskselt? Kas ühte gümnaasiumisse suudetakse koondada kõik parimad sportlased või treenerid? Kas riigi toetus täidab eesmärki, kui gümnaasiumi järgselt suudab sporditeed jätkata vaid käputäis noori saavutussportlasi? Palju küsimusi. Ehk on käes aeg, et olukorra parandamiseks avaksid end konstruktiivsetele ettepanekutele kõik seotud osapooled.